Windowsi uuendamas

30. juuni 2019

Kõlab muidugi surnud hobuse peksmisena, aga siiski…  Viimastel päevadel uuendasin kahes lauaarvutis (mõlemad dualbuudis) Windows 10 värskeima, sellekevadise versiooni peale (kuna tekkis vajadus natuke MS Office’it seletada). Mõlemal juhul olid muljed suht ühesugused:
* Et pikka aega kasutamata seisnud süsteemi (no endiselt ei ole Windowsile eriti rakendust leidnud – isegi mängimine käib Linuxis) värskendamine võtab suure hulga allalaaditavate uuenduste tõttu aega, on arusaadav. Windows aga ei ole siiamaani õppinud seda aega adekvaatselt mõõtma ja näitama. 20-minutised “Restarting, do not turn off your computer!”-kirjad, kaootiliselt käituvad edenemisnäidikud ja muu selline on Windows 10-t iseloomustanud algusest saati ning paranemist ei paista kusagilt.
* Ühe arvuti uuendamine võttis kaks õhtupoolikut ehk sisuliselt ühe tööpäeva (sisuliselt tähendas kõrval teises arvutis aja parajakstegemist, kuna ei võinud iial teada, millal aparaat jälle taaskäivituda tahab – edenemisnäidiku peale loota ei tasu).  Linuxeid ei ole vist kunagi pidanud uuendama kauem kui tund (hoolimata uuenduste hulgast) ning üks restart on maksimum.
* Vajaminevate restartimiste arv näib olevat veidi vähenenud, ent on ikka liiga suur.
* Sellekevadise uuenduse paigaldamine õnnestus vist mõlemas arvutis kolmandal katsel. Failed to install…  Kusjuures see teade tuli pärast tundidepikkust üritamist (Preparing to install updates).
* Kui uuendus lõpuks peale sai, oli GRUBi alglaadur katki ja tuli taastada.

Seega Windowsi kasutamist iseloomustab Kakk endiselt fraasiga “Jube hea tunne tekib, kui saad järele jätta.”

Kolm on kohtu seadus

29. juuni 2019

Tuleb veel kord sellele härrale viidata (ja tunnustada ERRi selle avaldamise eest). Seekord on keskkonnateemaline vaade, aga taas kord on seal rida häid viiteid (mh viide Roger Scrutoni 2015. aasta artiklile ülikoolide kohta) ja muhedaid ütlemisi ka.

Huvitav lugemine

27. juuni 2019

Collin Cleary, “What is the Metaphysics of the Left?” (1. osa ja 2. osa).

Sel veebilehel ilmub seda ja teist – mõni lugu asjalikum ja teine vähem. Ka siin võiks ehk mõne punkti üle arutleda/vaielda, aga üldise pildina üsna väga adekvaatne. Päris täppi on esimese osa viis põhiteemat  (ehkki mõnes kohas võiks mõne asja üle taas arutleda, on väga hästi välja toodud iseenesest asiste algideede kuritegeliku lolluseni ülevõlliajamine) ning manipulatsioonide loend teise osa keskel. Kokkuvõttes jõuab suhteliselt samasse kohta välja kui mitmed siin varem viidatud raamatud (näiteks Scrutoni oma).

Eriti kohane on see aga  tänase uudise kontekstis.

Lõpuaktus

26. juuni 2019

Sai käidud lõpuaktusel – esmakordselt siis mitte enam kolledži, vaid TTÜ IT teaduskonna omal (tegelikult oli see nii juba eelmisel aastal, aga siis jätsin minemata).  Ühelt poolt oli tavapärane tore tunne näha neid tegelasi, kes justkui alles sisse astusid, juba pabereid kätte saamas. Paar jüngrit käisid aitäh ka ütlemas. Ja paras pauk kalendriga pähe saada oli kohata üht grupi- ja üht klassiõde – mõlemal lapsed diplomit vastu võtmas… Ning väga vahva lõpukõne pidas kolledži lõpetaja Edgar Tereping.

Samas muidugi ei ole päris enam see, mis “iseseisvuse ajal”. Asi on läinud kombinaadiks, nii suure hulga inimeste puhul tuleks teha eraldi aktused ka erialade või vähemalt erialagruppide lõikes. Praegu käis diplomite kätteandmine nagu konveieril ikka väga pikka aega – karta on, et olla number 152 selles jorus (kokku oli üle kahesaja lõpetaja) ei ole päris selline kogemus, nagu see sündmus eeldaks.

Aga ehk suurim möödalaskmine istus alguses mõnda aega ekraani peal (tõsi, hiljem parandati see jooksvalt ära, enam-vähem õigeks; pildi kvaliteet sai kahjuks kiiruga tehes kehv, aga vähemalt on tekst loetav):

seinapilt

Ehk siis meie diplomid olid inglise keeles külmalt kutseka omadeks tehtud. Ausalt öeldes oli see mõnevõrra häbematu nii lõpetajate kui ka laval lõpetajaid õnnitlenud prodekaani, kolledži direktori ja omaaegse esimese rektori Kalle Tammemäe suhtes. Veidi väiksema märkusena tuleks teha soovitus küsida inimeste käest enne üle, kuidas nad enda nime hääldavad (eriti mitte-eestlaste puhul).

Aga vähemalt on uus ports “itikaid” jälle välja lastud. 🙂

ÕIS, ÕISim, kõige ÕISim

18. juuni 2019

TTÜ-s on kasutusel paralleelselt kaks õppeinfosüsteemi (ÕIS ja ÕIS2) – kuuldavasti tekitatakse juba kolmandat. ÕIS toimis semestri jooksul enam-vähem normaalselt, ÕIS2 tervitas mingist hetkest alates sisselogimise järel veateatega 404 (ehk “lehte ei ole”). Tudengite nimekirjad said ÕISi kaudu kinnitatud ja hindedki edukalt sisse pandud, subjektid nägid neid samuti. Häda tekkis aga hinnete kinnitamisega. ÕIS lubas neid küll kinnitada, ent allkirjastada ei saanud – süsteem soovitas lehed välja printida, käsitsi allkirjastada ja dekanaati viia (halloo? Tehnikaülikool? Aasta 2019?).

Eile oli kinnitamise tähtaeg ja läksin teadjamatelt nõu küsima – öeldi, et tuleb ikka ÕIS2-s teha. Mis ikka, proovime uuesti ja eri variantides:
* läpakas, Firefox – uuesti viga 404.
* läpakas, Chromium – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Firefox – jookseb peale ID PIN-i sisestamist kokku.
* lauaarvuti, Chromium – jess! Sisse sain!

Seega kogu tralli lõpptulemuseks olid kinnitatud ja digiallkirjastatud eksamilehed. See, et kogu asi oli ebaotstarbekalt korraldatud ja sigaaeglane (kinnituse klõpsamisest ID PIN-ini vähemalt 5 sekundit, PIN-ist kinnitusteateni vähemalt 10), polnud selles kontekstis enam nii määrav.

Aga see on hea näide sellest, miks ma ei suuda kogu TalTechi janti tõsiselt võtta. Inimesel võib juhtuda igasugu asju, näiteks lähevad püksid jalas mustaks või katki – aga siis ei ronita nende pükstega telesaatesse kaamerate ette.  Praeguse turunduskampaania tulemuseks on TTÜ-d mitteteadvate inimeste pidev asendamine TTÜ üle naervate inimestega – kui irvhammaste Talleggi-paralleeli kasutada, siis võiks ikka muna enne valmis muneda ja alles seejärel kaagutama hakata.

Väljasõit

15. juuni 2019

Nägin eile linnas väljasõitu. Väljasõit on nagu väljakäik, aga ratastega.

Tegelikult oli see Mustamäel sõitnud haagisega kaubik, haagise peal oli püsti sihuke tüüpiline plastkemmerg, nagu neid kontsertidel ja ehitusplatsidel näha võib. Aga tiba sürreaalne pilt oli ikkagi. Kahjuks olin autoroolis ja klõps jäi tegemata.

Kotikanapitsa

11. juuni 2019

Eespool sai kirjutatud edukast katsetusest kanafileega kilekotis (ingveri, küüslaugu ja sidruniga).  Viimati sai mõned päevad tagasi aga pitsat tehtud (Kaku tüüpilist gluteenivaba varianti) ja järele jäi paras kamakas tainast; samal ajal sai külmikusse ka kaks laari kotikana marineeruma lükatud. Nüüd tuli idee need kaks kokku panna.

Mingit erilist kunsti polnud: tainas plaadile, kanasodi otse kotist sinna otsa (kõige kastme ja lisanditega tükkis) ja lusikaga taignale laiali. Umbes 200 grammi (NB! tainast oli 3/5 plaadi jagu – täisplaadile läheb rohkem) juustu viiludeks ja sinna peale, natuke pitsamaitseainet kõige otsa ja ahju. Küpses 220 kraadi peal ca 35 minutit (gluteenivaba taigen küpseb jupi kauem). Tulemus oli aga täiesti erilaadne pitsa, mille sarnast pole varem proovima juhtunud. Aga keele tahtis ikkagi alla viia.  Katsetus kuulub kindlasti kordamisele.

Ehk õnnestubki

10. juuni 2019

Loodetavasti saadakse ERRi tükeldamisega edukalt maha.

See, et sealt pidevalt kummalisi arusaamu eetrisse voolab, on ainult üks asi. Teine ja vähemalt sama oluline punkt on küsimus: miks on vaja üht oma olemuselt puhast kommertskanalit (Raadio 2) ja kaht vene kanalit maksumaksja raha eest ülal pidada (elu näitab, et siinne asine ja integreerunud venelane suudab jälgida eesti kanaleid, umbkeelsetel tümikatel on aga ka neist kanalitest sügavalt poogen ja nad eelistavad idanaabri omi)?  ETV2 osas võiks eriarvamusele jääda, kuigi tegelikult tuleks ETV programmist hulk jama välja visata ja praegu ETV2 peale lükatud kultuuri- ja retrosaated põhikanalisse tuua.

APDEIT 11.06: ei tea, kas see on eelmisega seotud või mitte, aga ehk saab mõne aja pärast jälle Vikerraadio hommikuprogrammi kuulama hakata. Seni tuli pikka aega ignoreerida (jämedalt sealtmaalt, kus onu Donald USAs presidendiks hakkas tahtma – kuulasin harilikult üheksased pikemad uudised ära ja panin siis raadio kinni), sel inimesel on paraku liiga tabav nimi. Uudised olid niigi kaldus, aga muu jutt läks enamasti täitsa üle võlli (sarnaselt ühe teise samasuguse tegelasega, kes vahepeal Postimehes möllas). Järgmisena võiksid mõned väliskorrespondendid ameti maha panna.

Juhtmed jälle veetud

6. juuni 2019

Selle semestri edukalt ühele poole saanud juhendamised läksid kõik kolledži arvestusse ning saagiks jäi kolm “suurepärast” (5), kolm “väga head” (4) ja üks “hea” (3) – mõned läksid oodatust paremini, mõned jälle natuke kehvemini, aga  üldiselt tuleb rahule jääda.  Kogu nimekiri on endiselt väljas siin.

Eksamivaba põhikool?

5. juuni 2019

Vabandust, aga see on nüüd küll ämber ja üsna suur.

Hariduse devalveerumine käib ülemaailmselt ja on seda käinud juba oma sajandijagu (netis on saadaval USA ülikoolide sisseastumiseksamite küsimused XX sajandi algusest – ilmselt enamik Eesti kraadiõppureid jääks nendega jänni). See aga ei tähenda, et me peaksime suurte hüpetega ülejäänud maailmast ette jõudma.

Põhikool on esimene suur teetähis inimese hariduses ning selleks ajaks on ta ka piisavalt vana, et end tõsiselt proovile panna (muidugi tänapäeval räägitakse juba lapsepõlvest vaat et ülikooli kontekstis). Üks eluks ülimalt vajalikke oskusi on ka suutlikkus end kokku võtta ja mingi asi endale selgeks teha – ja kui me seda noortesse ei süsti,  ongi tulemuseks järjekordne seeria lolle lumehelbeid. Või ongi õigus neil, kes näevad siin teadlikku ühtlase taina genereerimist, mida on kerge enda tahtmise järgi tampida?

Vähemalt emakeele kirjand peab jääma, soovitavalt aga ka matemaatika ja võõrkeel.