Kelle diktatuur?

5. august 2020

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.

Ärge nii tehke

3. august 2020

Tavapärane rattaring. Sõitsin rattateed pidi mõõdukalt kiiresti Jälgimäe poole, korralikult paremas teeservas. Vastu sõitis umbes sama kiiresti kena pikkade lehvivate juustega noor daam. Samal teepoolel (ehk vastassuunavööndis). Vasaku käega hoidis lenksu, paremaga nutitelefoni. Ja oli ülepeakaela sellesse süvenenud.

Õnneks nägin kaugelt ja kui mõne meetri pealt ikka elumärki ei ilmutatud, tõmbasin küljepiirde ligi ja lasin tegelase mööda. Ei teagi, kas ta isegi kohakuti jõudes teist inimest märkas.  Mingeid kaitsmeid ei kandnud, kiivrit ka mitte – kokkupõrge oleks üsna halvasti lõppenud.

Ehk on mõnele hoiatavaks näiteks…

Parempoolsus, mu …

24. juuli 2020

Kui see asi on parempoolsus, siis on Kakk Rootsi kunn.

Kas jesti-dvesti projekt on siis nii kähku õhust tühjaks jooksmas (nagu enne seda Vabaerakond), et nüüd tuleb taas oravate kattevarjuks uus kummierakond luua (midagi sarnast on isegi Unni Koreas olemas!)?

Jalgrattaga konverentsil

22. juuli 2020

Täna oli siis meie ettekanne HCII2020 konverentsil. Võtsin ratta ja sõitsin Birgy juurde teispoole linna (aitäh linnaisadele korralike rattateede eest!). Meie sessioon oli päris asjalik – erinevalt mitmest eelnevast sessioonist tekkis ka arutelu. Birgy pidas ettekande ja mina jorisesin tekstivestluses kaasa.

Muidu on konverentsi tase olnud kõikuv. Eilne keynote ehk põhiettekanne oli Gregg C. Vanderheidenilt, kelle kirjutisi lugesin juba 1993. aasta paiku, kui magistrandina tugilahendusi uurima hakkasin – suuresti ongi tegu selle valdkonna grand old maniga, kes nüüdseks seda rida uurinud üle 50(!) aasta. Ta pakkus välja, et tulevikus on digital affinity (eesti keelde võiks tõlkida ehk “digilembus”) üks määravaid isikuomadusi ja selle puudumine loetakse sisuliselt puudeks (sarnaselt autismi või Aspergeri sündroomiga).  Ja et tulevikus tuleks luua kõigile kättesaadav tehisintellektipõhine mehhanism (mida ta nimetas “infobotiks”), mis paljude erinevate kasutajaliideste asemel looks igale indiviidile tema võimeid ja võimalusi arvestades isikliku liidese.  Natuke ehk idealistlik, aga pani mõtlema küll.

Teiselt poolt aga on mõni külastatud sessioon olnud täis peamiselt Aasia inimesi, kes on masinlikult ja kehvavõitu inglise keeles oma jutu maha vuristanud ning mingit diskussiooni pole tekkinud. Õnneks aga on virtuaalkonverentsil sessiooni vahetada veel lihtsam kui tavakonverentsil.

Seega ütleks kokkuvõtlikult, et formaadi muutus on konverentsile isegi pigem hästi mõjunud. Ja jalgrattaga polegi enne konverentsil käinud (kahe otsaga sai tavapärase 25-km ringi ka kuhjaga täis). 🙂

Sellest loost

22. juuli 2020

siin võiks järeldada kaht asja:
* hea elu ajab inimese lumehelbekeseks
* lumehelbeke on jube  raske olla

Õnneks on kogu lool reaalsusega suhteliselt vähe pistmist. Mina õppejõuna sellist reaalsust näinud ei ole, ei taha näha ka.

Runrigi kuulamas

20. juuli 2020

Kahest vägevast šoti bändist meeldis alguses rohkem Big Country. Mõlemaid õnnestus Rock Summeril elavas esituses näha ja sealgi oli Runrig kavas reaesinejana ning Big Country õhtu peaesinejaks.

Hiljem aga on omavahelises võrdluses kippunud Runrig peale jääma. Aukartustäratav 45-aastane karjäär lõpetati suure mürtsuga alles 2018. aastal. Poole pealt vahetati solisti, mis enamasti kipub bändidel metsa minema – aga Bruce Guthro (kes erinevalt teistest on muide “uusšotlane” ehk pärit Kanadast Nova Scotia’st) suutis Donnie Munrot kloonimata viimase edukalt välja vahetada ja 20 aastat bändi ees laval olla. Bändi teeneid šoti gaeli keele taassünnis on mainitud korduvalt ning lisaks poolenisti gaelikeelsele repertuaarile oli ka vendade MacDonaldite (õieti küll mac Dhomhnaill’ide) looming rõhutatult šotipärane ja laulutekstidki olid sisukad.

Huvitaval kombel ühendab mõlemat bändi lisaks sagedasele “torupillikitarri” saundile ka üks mees – klahvimängija Pete Wishart on järgemööda mõlema bändi liige olnud. Ja küllap oleks ilmselt ka Big Country pikaealisem olnud, kui Stuart Adamsoni poleks üks tõsine häda enneaegu hauda ajanud.

Runrigi stiilinäiteks siia üks kauaseid lemmikuid, “Dance Called America“. Hoogne ja mažoorne lugu väga valusa tekstiga (vrdl näiteks Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt”). Eestlased võiksid seda laulda versioonis “Dance Called Siberia”…

Koroonaajastu konverentsid

20. juuli 2020

Sel suvel on puhkuse vahele pikitud kaks ametlikku töönädalat – üks oli üle-eelmisel nädalal, kui tuli komisjoniga küberturbe tudengeid vastu võtta (komisjon oli füüsiliselt koos, tudengid aga tulid nettipidi) ning paralleelselt Tartust küberruumi kolinud ICALT2020 konverentsil (kirjutasime Birgyga sinna artikli). Sel nädalal on aga kavas algselt Kopenhaagenis toimuma pidanud ja nüüd samuti virtuaalsena toimuv HCII2020 (sinna saime artikli ja postri).

Netti kolinud teadusetegemine on ilmselt üks koroonapandeemia suuremaid tagajärgi omade plusside ja miinustega. Tegelikult on kodust konverentsi kuulamine paganama mõnus – ära jääb rändamisele kuluv aeg ning erinevad lisakulud (hotell, transport, söök jne).  Konverentsil osalemine on odavam (tõsine argument vaesematest riikidest pärit osalejatele – veel mõnda aega tagasi olid need üritused ka Eesti skaalas üle mõistuse kallid) ning ehk on mingi mõju ka keskkonnale (vähem lendamist).  Teisalt aga muidugi jäävad kaugemad paigad päriselt nägemata ning isiklikku, sessioonivälist ja mitteametlikku suhtlust kolleegidega üle maailma (mis annab teinekord ka puhtpraktilise, teadusliku väljundi) ei asenda videokonverents samuti.

IT poole pealt on seni kõik kenasti toiminud – ICALT kasutas Zoomi ja HCI Cisco Webexit, kummagagi ühendumisel ei ole Linux Mintil ja Firefoxil mingeid probleeme esinenud.  Muidugi aga sooviks, et rohkem kasutataks vabu lahendusi (Jitsi Meet jt) ja istutaks vähem ärivaraliste lahenduste peal (millel on alalõpmata kalduvus monopoolseks keerata ja millest paljud on ka erinevate nuhkseltsingute lõa otsas).

Veidi parem

13. juuli 2020

Eile olid Poolas presidendivalimised ja ERR-ist oli oodata juba traditsioonilist hüsteeriapuhangut. Ent seekord tuleks neid tunnustada – Neeme Raud AK uudistes oli (juba harjumatult) väljapeetud ning ka raadiosse ei oldud sedakorda hüsteerikuid lastud. Mõnest kohast oli endiselt aimata, kumb pool sümpaatsem on – aga see jäi sel korral mõistuse piiresse.

Äkki hakkavadki pikkamööda rahvusringhäälinguks arenema… 🙂

APDEIT: Õhtuks oli pilt taas enam-vähem tavapärane.  Hüsteerikuid õnneks ei kohanud endiselt, aga üldine tonaalsus oli “ERR oma tuntud headuses”.

Kodukinokino

11. juuli 2020

Kunagi Hiiule kolimise järel sai endale teleka juurde soetatud Samsungi kodukinokomplekt. Saund läks ikka tublisti paremaks, kahjuks aga läks see varsti katki (DVD-mängija vist ei hakanudki korralikult tööle). Nüüd sai viimaks tellitud uus, Sony oma.

Alguse asi ja võõras süsteem, menüüdes sätteid näppides õnnestus tekitada olukord, kus Sony kast muutus “asjaks iseeneses” ega näidanud teleriekraanil enam ühtki liigutust. Reeglina tuleks sellisel juhul teha tehaseseadistuste taastamine. Ent üllatus-üllatus: Sony kodukinol saab seda teha ainult ekraanimenüüde kaudu. Ehk kui teleka ja kasti vahel kommunikatsioon katkeb, siis on piltlikult öeldes soovitus iseennast juukseidpidi üles tõsta. Pikemaajalisem voolukatkestus jms ei aidanud, kast jäi enesele kindlaks.

Viimaks võtsin kasti kaenlasse ja sõitsin ühele sõbrale külla. Ühendasin tema telekasse (kuna see oli kasti jaoks uus, võttis jutule) ja tegin ekraanilt algseadete taastamise. Kodus hakkas asi lõpuks tööle.

Aga taas kord õpikunäide UX-i ämbrist.

APDEIT 13.07: paaripäevase kasutuse järel on “on kah”-tunne. Saund on hea, vaieldavalt parem kui Samsungil oli. Samas
* ei tööta kaabliga võrguühendus (õnneks WiFi on ka olemas ja see toimib),
* menüüsüsteem on kõvasti kohmakam kui Samsungil ning kogu kupatus on rämedalt aeglane,
* täielik UX-ämber on Sony pult – helitugevuse nupud on pisikesed ja asuvad allotsas (täiesti mööda, kui arvestada puldi hoidmise asendit), Return-nupp (mida läheb navigeerimisel kõvasti vaja) on üks pisemaid kogu puldil ning otse navigeerimisnuppude all asub Home-nupp, kuhu kogemata vajutamine on lihtne ning see viskab kogu käimasoleva tegevuse metsa.

Kraeküsimus

11. juuli 2020

Inimesi, kes teevad kontoritööd, nimetatakse valgekraedeks, füüsilise töö tegijaid aga sinikraedeks (on olemas ka täi- ja tatikraed, aga need jätaks praegu välja). Kuhu aga kuulub inimene, kes ei ole kraesid juba aastaid kandnud? Kaku “munder” koosneb reeglina Levi’se teksadest (sama mudel, mida Steve Jobs kandis – 501) ja enamasti Linuxi-teemalisest tumedast t-särgist. Kraed ei ole (kõige lähem asi kraele on trennikimonol). Kes ma siis ikkagi olen…?