14.01.2016 arhiiv

Cyanogenmod

14.01.2016

Telefonidega on tegelikult juba mõnda aega paras jama – korralikku füüsilise täisklaviatuuriga (olgu siis Blackberry stiilis nagu Nokia E71 või HTC Chacha või siis klapiga nagu omaaegsed kommunikaatorid) telefoni enam ei tehtagi. Julgeks arvata, et inimesi, kellele ekraani nühkimine ei meeldi, on päris palju.

Aga et vanad telefonid paraku füüsiliselt otsa said, siis tuli juba mõne aja eest “lutsukivi” kasutusele võtta. Samsung Galaxy S5 oli üldiselt päris hea valik. Millalgi aga tekkis huvi Androidi asemel selle kogukondlikumat varianti Cyanogenmodi proovida – nii puhttehnilisest huvist kui natuke ka põhimõtte pärast.

Mitu korda jooksis aga katsetus üsna varases staadiumis kinni – kohe alguses telefoni adminirežiimis taaskäivitades tekkis mingi veider viga. Viimaks selgus, et kasutatud USB-pesa arvutis oli mingi kiiksuga (kusjuures muid seadmeid teenindas igati korralikult!) – juhe tuli lihtsalt teise pessa panna…

Üldjoontes sai tehtud selle õpetuse järgi (ainult Linuxi peal; sarnaseid juhiseid leiab veebist veel). Läks suhteliselt libedalt, v.a. asjaolu, et ühe omast peast proovimise tulemusena õnnestus kogu kupatus õhku lasta ja tuli otsast alata.

S5 on nüüd mitu nädalat Cyanogeni all olnud ja muljed on päris head. Mõned konarused on olemas (näiteks ei ole nad siiani tööle saanud sõrmejäljelugejat – ehkki väidetavalt on ekraanikujundi kasutamine turvalisem, on see mõnes kohas jooksupealt telefoni haarates suht nuhtlus), samas on telefonis igasugu sodi vähem ning ka aku peab veidi paremini vastu.

Kunagi oleks huvitav ka Replicant ära proovida. Paraku on sellega sama probleem kui täiesti vabade (FSF mõistes) arvutitega – uuema tehnoloogia tugi on kehvavõitu ning ka S5 ei ole toetatud.