Isemoodi plaat

Jõulupühal poes käies (oli vaja minna haiglasse üht sõpra vaatama ja miskit näppu võtta) anti kassast üllataval kombel kaasa CD-plaat. Sõnajala-pere uus väljalase. Ega’s midagi – kingitud hobuse suhu ei vaadata, paneb autos mängima ja kuulab.

Esmatunne oli muidugi natuke nostalgiline ka. See perekond on teinud, kuidas nüüd öelda, suht erineva liigi ja tasemega muusikat (NB! jätame lugude sõnumi seekord vaatluse alt välja, see on eraldi teema). Nende mõned varajased lood (enne seda, kui nad buumi korras Eestimaal mõneks ajaks väga kuulsaks said) olid täitsa kuulatavad. Siis hakati aga sünti-sämplerit pruukima ning just selle buumiaja lood olid muusikaliselt üsna kehvakesed.

Siis aga tegid nad 1998. aasta jõulude ajal Nigulistes kontserdi koos Tallinna Poistekoori ja rea tuntud proffidega. Kuulama ei läinud – ja pärast tuli välja, et jäin heast asjast ilma. Keegi kinkis tolle kontserdi kassettsalvestuse  ning sealt selgus, et Lydia Rahula oli suutnud häälevärinad pea täiesti välja lihvida ja saavutanud igapidi arvestatavalt ilusa helipildi. Tuntud jõululood, head seaded, proff taust ja ka Sõnajalgadelt täiesti korralik esitus. Kui praeguseks kassettformaat ajalukku poleks jäänud, kuulaks seda jõuluajal siiamaani.

Praegune plaat on paraku teistsugune. Nagu tegijad eile raadiost rääkisid (juhtusin kuulama), taheti teha “lihtsale inimesele arusaadavat” muusikat – ent tulemus meenutab slaavilike meloodiakäikude osas 80-ndate nõukapoppi (Allotška, Sofia Rotaru, Valeri Leontjev…), millele on 90-date algupoolest pärinev kõige nürim 2 Quick Starti  tümakas selga lastud.  Karta on, et sellisena istub see kõikvõimalikest toolidest mööda. Kaku omast kahjuks ka.

Lõpetaks siiski positiivse noodiga: laulutekstide osas on arengut näha. Paraku jäävad need muude tegurite alla kinni.

Kommenteerimine on suletud.