25.05.2005 arhiiv

Filmielamus: Tasogare Seibei

25.05.2005

Kakk vaatas täna teist korda pealkirjas nimetatud ebatüüpilist jaapani samurailugu (eestikeelse pealkirjaga “Hämariku samurai”). Esimesel korral vist ei saanudki hästi aru, kui hea filmiga on tegemist…

Kakk armastab ka chambara-filme ehk siis jaapani versioone mõõga ja mantli filmidest. Eriti head on muidugi Kurosawa teosed (Shichinin no samurai jt). Yoji Yamada meistritöö aga erineb neist üksjagu. Siin pole tegu ajaloolise klantspildiga, vaid looga lesestunud ja vaeseks jäänud mehest samuraiajastu loojangupäevilt. Võiks isegi kasutada kulunud terminit “väike inimene” – kuigi peategelane Seibei ei mahu ka selle mõiste sisse. Näeme harilikku elu, mida mõistab täiesti ka tänapäeva inimene – pingutamist ebaprestiižikal töökohal, “teistmoodi” inimest pilkavaid töökaaslasi, lähedase surma ja sellele järgnevat allakäiku. Näeme lootusetust ja ebaõiglust. Ja ometi ei ole filmi alatoon rusuv ega pessimistlik: peamine sõnum näibki peituvat Seibei sõnades oma tütrele, et mõelda oskav inimene saab alati oma eluga toime.

Mõõgavibutamist näeb selles pikkamööda kulgevas filmis üsna vähe, kuid see-eest on ka see osa filmist väga tasemel. Yamada on pannud samuraide loojanguaja Seibei käima Musashi enese jälgedes, lastes tal võita kahevõitluse pelga puutoikaga vastase katana vastu. Kuid olgu siis tegu puutüki või wakizashiga (jällegi samuraifilmile küllalt ebatüüpiline relv – kuid vaesunud Seibei pidi oma naise matuste eest tasumiseks isegi oma isalt päritud pika mõõga maha müüma, jättes endale vaid lühikese), on võitlusstseenid väga head.

Jaapani filmile üsna omaselt on tõsisesse loosse pikitud ka koomilisi detaile – olgu siis kõrtsis trimpavate töökaaslaste dialoog või teener Naota lihtsameelne tegelaskuju. Need aga ei ole siin siiski kuigivõrd esiplaanil. Kuigi mõned loetud arvustajad on pidanud Hiroyuki Sanada kehastatud peategelast lihtsakoeliseks madinameheks, pole sellega eriti nõus. Seibei on elav ja usutav. Lõppeks on ju Sanada ainus jaapanlane, kes on mänginud isegi Royal Shakespeare Company’s, kuhu ilmselt diletante ei kutsuta.

Peaks mõnda paremini varustatud videoäri külastama, see film tuleks endale ka hankida.