Päev: 20. mai 2005

Mõtlemapanev värk

Kakk lõpetas just oma [L] ITSPEA viimase seminari. Kuulda sai mitut väga huvitavat ettekannet, millest üks pani tõsiselt meie IT turvalisuse peale mõtlema.

Seda kummastavam on lugeda tänast [L] Slashdotti ja [L] BoingBoingi, mis räägivad, kuidas üks hispaania õppejõud hirmsa kuriteo sooritas. Kuriteoks oli nimelt tudengitele P2P-võrkudest rääkimine… Seepeale tehti talle viisakas ettepanek ülikoolist lahkuda – MPAA kohalikud lakeid olid ülikoolile survet avaldanud. Asjaosalise enda arvamusi võib lugeda [L] tema enda blogist.

Huvitav, kui kaugele “intellektuaalomandi” (mõiste, mida Kakk viimased paar aastat vaid jutumärkides on nõus kirjutama) pooldajad oma rahaahnuses lähevad? Kas tõesti on vaja lasta asjal niivõrd absurdi areneda, et kõigil totaalselt üle viskab ning ka selle nähtuse algselt eksisteerinud positiivsed küljed kõige täiega üle parda visatakse? Või tuleb äkki mõnel enne aru pähe? Ettevaatlikuks teeb asjaolu, et tegu pole mitte enam lombitaguse maaga, kus sedalaadi lollusi üsna tihti esineb. See on seesama Euroopa Liit, kuhu astumist meil siinmail just hiljaaegu pühitseti… Tuleb silmad lahti hoida.

Öirolaulu poolfinaal

… sai siis ka peale Harkujärvelt laekumist põgusalt ära vaadatud. Paar esimest jäid küll nägemata, kuid ega sest midagi olnud. Kogu ürituse üldpilt oli sooda nagu viimastel aastatel tavaks, kõrva jäi üksnes paar laulu:
Norra – selline päris normaalne kaheksakümnendate glämmroki taaselustamine. Natuke meenutas Van Halenit või Kissi, kuid päris nende mõõtu välja ei andnud. Siiski muu lääge läga keskel üllatavalt kuulatav. Korra tuli meelde üks paremaid seninähtud rokikomöödiaid “Strange Fruit”….
Šveits/Eesti – ninjatüdrukutest on asja saanud. Niivõrd nõudlik laul, nagu “Cool Vibes” seda on, laivis viisakalt ära laulda pole üldse väike asi. Natuke häiris Lenna kitarrikäsitsus – ju ta pööras kogu tähelepanu laulmisele (kuid see-eest tuli see tal hästi välja ka) ja tagus vaid paari üle takti akordi kaasa. Aga üldiselt vägagi korralik esitus.
Eesti – Lõhmuse Sveni (kes muide on Kaku kunagine trennikaaslane TTÜ Shotokanist) hitisoolikas ei saa kahelda (võiks võrrelda Dieter Bohleniga – teda kah kas armastati või vihati, kuid laulud jooksid edetabelisse nagu konveierilt). Ka tüdrukud vedasid etteaste enam-vähem välja – igatahes Kaku arust väärinuks nad finaalipääsu rohkem kui enamik sinna sattunutest.

Ülejäänu oli nagu oli. Kes liputas, kes kekutas, laulud olid ühtviisi üks suur fekaal. Ja ega laupäevane finaal kardetavasti kuigi palju parem ole. 🙁 Ja üks asi, millest Kakk aru ei saa – miks iirlased juba mitu aastat oma kõige jubedamad lauljad Eurole saadavad? Kas omal ajal saadud 3 võitu 4 aasta jooksul ajas eelarve nii lõhki, et nüüd otsitakse Iirimaal tikutulega taga kõige kehvemaid lauljaid, et see õnnetus enam Rohelisele Saarele ei maanduks…? Igatahes Iiri muusikakultuuri tundes ei kujuta küll ette, et sealt maalt sellist saasta leidub, nagu viimasel paaril aastal on Eurovisioonile paisatud…

Noorteõhtu Harkujärvel

Kaku sõber, Harkujärve koguduse teine preester isa Jaanus korraldas Harkujärve noortele sellise vahva õhtuse teenistuse, kus sai kõvasti muusikat tehtud, natuke asjast endast räägitud ja peale ametliku osa lõppu ka üht jaburat mängu mängitud.
Kakk vedas esmakordselt kirikusse kohale ka oma kuu aja eest hangitud basskitra ja üritas siis seda rahva ees mängida…. Tulid meelde vanad ajad, kui Oleviste “Taevatee” pundis pidi järgemööda sünti, bassi ja suupilli mängima – ka seekord sai need kõik ära proovitud. Üldiselt kui natuke pingutada, saaks ka Harkujärve noortest täitsa korraliku muusikapundi tekitada, kuid instrumentaliste on esialgu vähevõitu. Kakk on ammu plikade kallal nokkinud, et iga piiga peaks endale bändimehest peika vaatama – kuid esialgu pole asi vedu võtnud. Projekt A.D. ehk isa Jaanus ja Kakk aga tegid oma neli lugu ära ning tundus, et rahvale istus küll.
Peale ürituse lõppu mängiti kogu seltsinguga miskit Parlamendi-nimelist jaburat mängu, kus igaüks võttis mingi kuulsuse nime ja siis pidi neid järgemööda ära arvama. Kakk muidugi võttis nimeks Elmar Tura (kunagine Kuldse Trio libategelane) ja oli kangesti üllatunud, et selle nime taga olijat kohe ära ei arvatud… 🙂
Aga kokkuvõttes oli päris vahva õhtu. Teeb teinekordki.