… sai siis ka peale Harkujärvelt laekumist põgusalt ära vaadatud. Paar esimest jäid küll nägemata, kuid ega sest midagi olnud. Kogu ürituse üldpilt oli sooda nagu viimastel aastatel tavaks, kõrva jäi üksnes paar laulu:
Norra – selline päris normaalne kaheksakümnendate glämmroki taaselustamine. Natuke meenutas Van Halenit või Kissi, kuid päris nende mõõtu välja ei andnud. Siiski muu lääge läga keskel üllatavalt kuulatav. Korra tuli meelde üks paremaid seninähtud rokikomöödiaid “Strange Fruit”….
Šveits/Eesti – ninjatüdrukutest on asja saanud. Niivõrd nõudlik laul, nagu “Cool Vibes” seda on, laivis viisakalt ära laulda pole üldse väike asi. Natuke häiris Lenna kitarrikäsitsus – ju ta pööras kogu tähelepanu laulmisele (kuid see-eest tuli see tal hästi välja ka) ja tagus vaid paari üle takti akordi kaasa. Aga üldiselt vägagi korralik esitus.
Eesti – Lõhmuse Sveni (kes muide on Kaku kunagine trennikaaslane TTÜ Shotokanist) hitisoolikas ei saa kahelda (võiks võrrelda Dieter Bohleniga – teda kah kas armastati või vihati, kuid laulud jooksid edetabelisse nagu konveierilt). Ka tüdrukud vedasid etteaste enam-vähem välja – igatahes Kaku arust väärinuks nad finaalipääsu rohkem kui enamik sinna sattunutest.
Ülejäänu oli nagu oli. Kes liputas, kes kekutas, laulud olid ühtviisi üks suur fekaal. Ja ega laupäevane finaal kardetavasti kuigi palju parem ole. 🙁 Ja üks asi, millest Kakk aru ei saa – miks iirlased juba mitu aastat oma kõige jubedamad lauljad Eurole saadavad? Kas omal ajal saadud 3 võitu 4 aasta jooksul ajas eelarve nii lõhki, et nüüd otsitakse Iirimaal tikutulega taga kõige kehvemaid lauljaid, et see õnnetus enam Rohelisele Saarele ei maanduks…? Igatahes Iiri muusikakultuuri tundes ei kujuta küll ette, et sealt maalt sellist saasta leidub, nagu viimasel paaril aastal on Eurovisioonile paisatud…
Eksole, vaata kui palju sõltub taustsüsteemist. Meie eurofinaali vaadates oli see santraibi etteaste minu jaoks konkreetselt kuskil alumises otsas, eile seda tsirkust kaedes aga paistis see tubli keskmine olema.
Mul on kuri tunne, et inimkonna kollektiivsest geenivaramust on muusikalised geenid hakanud ära kaduma kuskil alates 90ndatest.
Mina Eesti eurofinaali ei näinud (samal päeval oli ema juubel) ja seetõttu ei oska seda hinnata. Olukordi, kus Eesti finaali võidab alumise otsa lugu, on muidugi rohkemgi ette tulnud. Aga Suntribe’i läbipõrumine tulenes minu arust ikkagi ilmselt toorevõitu esituse ja lõunaeuroopa maitse valdavuse koosmõjust.
Muusikageenide kadumist ma väga ei karda. Lihtsalt kohati satub muusikamaailma jäme ots suure rahakotiga, kuid ebamusikaalsete ja matslike ärimeeste kätte (vt. ka üht eelmist sissekannet rääkivatest inimestest).