Kiirhüpe üle lahe

Kolleeg [L] Hans andis mõne päeva eest hilisõhtul MSNi kaudu teada, et 25.05 toimub tema õpingukohas [L] UIAH-is ehk Helsinki Kunsti ja Disaini Ülikoolis seminar, kuhu tulevat rääkima ka [L] Pekka Himanen. Et Kakk on mainitud onu “Häkkerieetika” peaaegu et pähe õppinud, näis asi üpris huvitav. Ja kuna TLÜ oli ka nõus Kakku seminarile komandeerima, saigi see üllatav sõit teoks.

Hommikul oli ülessaamine muidugi üksjagu raske – laev läks 7.45 ja Kakk vahtis eelmisel õhtul Seibei-filmi (vt. eelmine sissekanne). Aga sadamasse saime ja laevale ka. Istusime kohvitassi ja läpaka taga, kui läks mööda üks Turske Soome Onu ja puistas oma õllekohvri kolinaga meie jalge alla tühjaks… Järgnes suur otsimine ja purkide tagaajamine istmete alt.

Saime Lõunasadamas laevalt maha (vat reisimise koha pealt on EList küll kasu olnud – ei mingeid lolle küsimusi ja rahakontrollimist enam) ja kõndisime vaksali suunas, kust tuli bussi peale minna. Põikasime sisse ka raamatupoodi – seal oli üsna vägevalt IT-kirjandust, kuid hinnad olid üpris soolased ja midagi ostma ei hakanud. Jaamatunnelist saime piletid (omapärase dekoratsioonina mõjus seal suur kogus Jehoova tunnistajatest mutikesi, kes kõik “Vahitorni” ja “Ärgake!” uut numbrit levitasid) ja kobisime 71V bussile – UIAH on keskusest jupp maad eemal.

Kohale saime aegsasti. Istusime kabinetis (kus valitses mõnus, kunstipärane segadus) ja piinasime läpakaid. Siis käisime üle tee lõunal (sõime soomlaste pealinnas itaalia pizzat, mille valmistas tõmmunahaline poepidaja) ja oligi aeg seminarile minna. Enne veel põikasime sisse igasugu huvitavaid installatsioone sisaldavasse kõrvalsaali.

Seminaril jättis Kakule kui IT-inimesele muidugi kõige vingema mulje Himanen, teised olid rohkem kunstikallakuga inimesed ja rääkisid rohkem oma rida. Pekka rääkis enam-vähem sama mis raamatus kirjas, ilmselt ei saanud väga tehniliseks minna ka publikut arvestades. Rääkis ka vabaduse olulisusest loomeprotsessis, illustratsiooniks näitas suurel ekraanil 12 minuti pikkust filmilõiku Ella Fitzgeraldi ja Count Basie kontserdist, kust staaride vastastikune inspiratsioon hästi välja tuli. Vastuseks küsimusele, kas ta autorikaitsjaid ei karda, vastas Pekka: “I’m ready for the fight.” 😛

Vaheajal õnnestus ka raamatuga Himase juures käia ja sinna pühendus sisse saada. Nii et nüüd on see raamat veelgi autoriteetsem. 🙂

Tagasiteel bussi oodates ajasime peatuses igasugu pada, eriti karm oli tekkinud küsimus, miks on olemas liinid 71K ja 71V. Hüpoteesiks tuli, et need on mõeldud vastavalt mees- ja naissoost kodanikele ning tähed tähistavad … noh, kaht vastavat soomekeelset sõna.

Hans on paras fotomaniakk. Küll klõpsutas sadamas ujuvaid kajakaid, küll muid asju. Viimaks läks natuke kurvasti – laeval olles lidus ta tekile loojuvat päikest pildistama ning tuul virutas objektiivi katte vastu objektiivi ja kriimustas klaasi ära. Aga isegi see ei peatanud teda Tallinna sadamahoonest välja jõudes üht pingil markantses poosis magavat joodikut jäädvustamast… Õnneks selgus hiljem, et objektiivi vigastus polnud kuigi tõsine ja aparaat saadi korda.

Laevale mineku eel spekuleerisime teemal “Keda turva seekord kontrollib” ja Hans väitis, et tema jääb alati vahele. Nojah, meest sõnast – nii kui peale hakkasime minema, tiriti kogu kambast kaks inimest kontrolli ja üks oli muidugi tema… 😛

Laevas mängis telekas A-Ha DVD, päris mõnus asi. Stjuardessitibi küsis, ega me ei soovi karaoket laulda – seekord jätsime vahele…. 😛 Tagasi kodumaile jõudsime kesköö kandis.

Kommenteerimine on suletud.