Ühe mõtleja minekust

Eile tuli uudis, et üks tänapäeva akadeemilise maailma asjalikumaid mõtlejaid Roger Scruton on teisele poole läinud (tegelikult see lugu on eestikeelsetest märksa parem kui ERR uudis). Kahju muidugi, aga ehk (paradoksaalsel kombel) jõuab tema suur pärand just nüüd paremini inimestele kohale.

Põneva tõestuse selle kohta, kuivõrd õigus Scrutonil oli (“Tolad, petised ja tülinorijad” tuleks päris suurele osale mõne ülikooli töötajaskonnast kohustuslikuks teha), annab kasvõi see mõne aasta tagune jama Wollongongi ülikoolis Austraalias (võrreldav eestimaise “mustanahalise Martin Lutheri” looga Tartu ülikoolis, ainult et doktoritasemel). Muide, tolle artikli kommentaarides on üks huvitav mõte reaal- ja humanitaarvaldkondade erinevuse kohta ülikoolides: reaalaladel töötavad enamasti inimesed, kes ise selles käppapidi sees olnud, humaniooras seevastu ei domineeri ülikoolides mitte loojad (kirjanikud, kunstnikud ja muusikud), vaid hoopis kriitikud. Mine võta kinni…

Kommenteerimine on suletud.