Silt: Runrig

Tänasega sai läbi nii ITSPEA e-kursuse kui ka SPEAIT (ingliskeelne kontaktõppevariant) põhiosa. Tuli lugeda viimane ports esimese blogisid ja foorumit ning korjata teisest kokku viimased kirjalikud tööd. Tegemist jätkus, toast välja ei pääsenudki. Aga eks homme jõuab. 🙂

Jätkasin Runrigi hilisemate albumitega. 1993. aasta Amazing Things algab  nimilooga, mis koos järgmisega (“Wonderful”) on ilmselt lähim punkt teise šoti kuulsuse Big Countryga – viimaste “One Great Thing” kõlab täitsa sarnaselt (lisaks on pakutud välja sarnasust ka omaaegse U2-ga – eks see aeg oligi keldiroki üks kõrgpunkte). Gaeli keel on endiselt selgelt alles – kolmandik plaati on selles keeles. Muusika aga on endiselt mõnus ja hea vungiga, selgelt šotilik staadionirokk. Kolmas lugu “The Greatest Flame” on taas üks kuulsamaid – mulle meeldib selle hilisem variant rohkem, aga ka see siin on hea. Edasi läheb plaat veidi ühetaolisemaks – kõik on mõnus kuulamine, aga päris eredaid hetki väga ei ole. Lõpus on siiski jälle klassikaliselt hoogne “Ard” (Kõrgel) ning taas üks Malcolm Jonesi instrumentaalne meistriteos – “On the Edge” meenutab päris tublisti Riho Sibula “Kuulast” (teisest otsast aga meenub Iona).

Mara 1995. aastast algab üllatavalt rahulikus võtmes – “Day in a Boat” tundub olevat eelmise albumi lõpuloo jätk, teine lugu “Nothing but the Sun” on aga selle bändi kohta isegi ehmatavalt elektrooniline (anonüümselt kuulates oleks Jarre’i või Vangelist pakkunud, või lauluosades ehk A-ha’d). Albumi läbiv teema on aga meri (ka pealkiri on gaeli keeles “Merelt”). Kolmas lugu on aga klassikaline Runrigi keldi bändiballaad “The Mighty Atlantic”, sedapuhku aga koos Šoti Kuningliku Rahvusorkestriga – kõlab uhkelt küll (võrdluseks sobiks Chris de Burghi “The Snows of New York” samamoodi orkestriga salvestatud Beautiful Dreamsi albumilt). Plaadi teine pool on taas tavapäraselt hea Runrig, teemakohaselt sobiks hästi päikeselisel suvepäeval kusagil Hebriidide vahel purjetamise taustaks (ilmselt parim lugu sealt on klassikaline romantikaballaad “The Dancing Floor”, ka energiline lõpulugu “Lighthouse” on mõnus).

1997. aastal otsustas bändi laulja Donnie Munro minna… poliitikasse (üritas Briti parlamenti kandideerida). Tegelikult üldse mitte “lambist”, bändi kõrvalt juhtis ta 1991-94 lausa Edinburghi ülikooli (tõsi, seal ei olevat rektor akadeemiline tegelane, piisab tuntusest). Stirlingis tehti veel suur hüvastijätukontsert (mis on õnneks juutuubis täitsa olemas), pärast olid aga ülejäänud sellid natuke lõhkise küna ees.

Siis aga leiti bändi etteotsa hoopis uusšotlane ehk Kanadast Nova Scotiast pärit laulja-kitarrist Bruce Guthro. Viimane oli häälelt Munrost üsna erinev ja ta ei rääkinud gaeli keelt (nii et gaelikeelse repertuaari võttis lauljana üle bassimängija Rory Macdonald) – aga vahetus õnnestus ning järgmised paarkümmend aastat seisis bändi ees Bruce.

Plussiks oli veel ka see, et kanadalased kuulsid “oma poisist” ühe šoti bändi eesotsas ja mitmed hakkasid kah  Runrigi fännama. Donnie Munro aga ei pääsenudki parlamenti ja jätkas vaiksemalt soolokarjääri (kuigi ka tema jõudis 2006. aastal ühe sooloplaadiga aasta albumi tiitlini).

1999. aasta In Search of Angels algab tuntud looga (“Maymorning”) ja jätkub siis kammerlikumas toonis – see on vaat et folkalbum, mõnede rokilikumate lugudega. Bändi kõla on aga suuresti endine ja Bruce Guthro sulandub sinna hästi. Tuntumatest lugudest on siin veel “Big Sky” ja lõpus mõtlikust ballaadist nimilaul. Väga ilus ballaad on “Life Is” plaadi keskel – Bruce Guthro hääl sobib siia ideaalselt, orelitaust on väga kena. Samas stiilis on ka järgmine lugu – “Dà Mhìle Bliadhna” (Kaks tuhat aastat) – esimene pool on vaikne folk, teine pool kerib üles Runrigi üheks leivanumbriks, jõuliseks keldi pauerballaadiks. Nagu öeldud, laulab siit alates gaelikeelseid laule Rory Macdonald – neist “Cho Buidhe Is A Bha I Riabh” (Nii kollane, kui võimalik) on lisaks naljakale pealkirjale ka vist kõige kantrim lugu Runrigilt. Aga Bruce Guthro albumidebüüt on igati korralik (kuigi see on suures osas pigem õhtune mõtlikumat sorti kuulamine, mitte Searchlighti aegade heatujumürts).

2001. aasta The Stamping Ground võtab avalooks ühe esimese Bruce Guthro lauldud suurema hiti, “Book of Golden Stories”, tuntud on ka “Wall of China / One Man”. Ühelt poolt on siin plaadil “traati” taas märksa rohkem (hea mürtsunäide on “The Engine Room”, vahva on loo “mahakäiv” lõpp), teisalt meenutavad mõned lood lausa klassikalist Dublinersi sarnast iiri folki (eriti “The Summer Walkers”, aga ka nimiloo alguseosa). Pärast seda plaati lahkus klahvpillimängija Pete Wishart, kelle hüpe parlamenti erinevalt Donnie Munro omast õnnestus ja ta jäi sinna päris pikaks ajaks – asendajana võeti kampa Brian Hurren. Veel ühe huvitava, aga paraku kurva detailina: üks selle albumi CD elas üle kosmosesüstik Columbia katastroofi ja jõudis Laurel Clarki isiklike asjade hulgas Maale tagasi – kahjuks inimesed aga ei jõudnud…

2003. aasta Proterra on salvestatud koos šoti muusiku ja produtsendi Paul Mounseyga ning päris paljude lugude saund on seetõttu üsna ebatavaline – see on segu sündipopi ja keldiroki taustadest, kord ühele ja kord teisele poole kaldudes; nimilugu on hea näide, teine on gaelikeelne “An Toll Dubh” (Koobas). Album algab vana looga “The Old Boys” – seekord aga Bruce Guthro esituses, mis on õnneks selgelt omanäoline ja vähemalt sama hea kui algne versioon. Klassikalist Runrigi esindab üksnes “Empty Glens”, mis sai ka üsna tuntuks. Plaat lõpeb ilusa, veidi enyaliku klaveriinstrumentaaliga “Angels from the Ashes”.

Järgmise albumini läks neli aastat, Everything You See ilmus 2007. aastal ja on taas klassikalise kõlaga Runrig, sel korral suures osas üsna mõnusalt energiline autorokk. Saundis võib päris palju kuulda Malcolm Jonesi lõõtspilli, mis eestlastele võiks isegi natuke Vennaskonda meenutada (õnneks aga ilma möödalaulmiseta). Bruce Guthro ballaadide rida saab ka siin täiendust “The Ocean Roadiga”, mis võiks olla hilisema Runrigi üks parimaid sedasorti lugusid (algab jälle vaikselt ning keerab siis jõulisema saundi peale). Veel üks ilus ballaad on “An Dealachadh” (Lahkumine) – ilus meloodia, kena rütmimuster ja muidugi jälle Malcolm Jones taustal toimetamas.  Väga ilus orelipartii Brian Hurrenilt on “Something’s Got to Give” taustal. See plaat on seega üksjagu “tagasi juurte juurde”-album, ehk veidi mõtlikumat sorti.

Runrig tähistas 40. aastapäeva suuremat sorti kontsertidega 2013. aastal ning otsustas viimaks pillid kotti panna peale 45. sünnipäeva. Enne aga taheti teha veel üks album, mille tegemine võttis pikemalt aega. The Story ilmus 2016. aasta alguses ning jõudis üle pikema aja ka edetabelitesse (suure fännikogukonnaga Taanis isegi teiseks). Alguse nimilugu (mida laulab Rory Macdonald) on taas klassikaline Runrig (väikestviisi ajakohastatud saundiga küll) ning näitab, et bänd oli ka neljakümne aasta järel vormis – eriti uhkelt kõlab lõpuosa. Siin albumil on tunda, et bändi jaoks on kõik paika loksunud, kõik laulud räägivad oma lugu. Eelviimane, “The Place where Rivers Run” on ehe Runrigi mürtsukas, lõpulugu, ilus ja mõtlik “Somewhere” on aga pühendatud Columbial hukkunud Laurel Clarkile ning seal on kuulda ka tema häält. “Somewhere” oli kavas  ka bändi viimasel kontserdil.

Lõppakord võeti juba traditsioonilises kohas Stirlingis 2018. aastal (enne tehti veel edukas turnee Taanis, Saksa- ja Inglismaal). Runrigi kohta šoti muusikas näitab see, et algne lõppkontsert müüdi välja sõna otseses mõttes minutitega ning seejärel samasse eelnevale õhtule pandud lisakontsert vähem kui kuue tunniga.

Igavesti äge kuulamine oli. Järgmisel hooajal ehk jätkab. 🙂

ITSPEA kursusel oli Kakul täna topelt-tööpäev – lisaks tavalisele blogidele-foorumile tuli end läbi närida ka rühmatöödest (seekord laekus lugeja õnneks neid küll ainult seitse). Järgmise nädalaga saab kursuse põhiosa läbi.

Aga semestri lõpuks võtab siis ette teise suure šoti bändi – vähemalt kahes jaos, kuna nende 45 aasta pikkune karjäär andis tervelt 14 stuudialbumit. Šotlaste jaoks on Runrig midagi sarnast kui eestlastele Fix, kukrid, Justament või Rock Hotel (eriti 80-ndate kontekstis), natuke suurem asi kui lihtsalt bänd. Muuhulgas tuleb suuresti nende arvele panna gaeli keele kasutuselevõtt poppmuusikas – Hebriididelt Skye’ saarelt pärit bändis on tegelikult suurem osa liikmeid olnud kas gaeli emakeelega või kakskeelsed. Samas jäi Runrig suuresti kodumaiseks nähtuseks, ehkki populaarsed oldi ka mõnes kohas mandri-Euroopas (näiteks Saksamaal ja Taanis). 1992. aastal käidi ka Eestis neljandal Rock Summeril, aga nad pandi kahjuks programmi teisejärguliseks esinejaks (päeva keskele, aga vähemalt siiski pealavale) ning siin Big Countryga võrreldavat mõju ei avaldanud.

Runrig oli alguses 1973. aastal koolipoiste Run Rig Dance Band, mis võttis nime kohaliku põllundussüsteemi järgi ning mille moodustasid vennad Rory ja Calum Macdonald (gaelipäraselt Ruaraidh ja Calum Dòmhnallach) koos sõbra Blair Douglasega. Järgmisel aastal tuli juurde esimene kauaaegne solist Donnie Munro ning 1978. aastal lisandus kitarrist Malcolm Jones (minu isikliku arvamuse järgi üks maailma kõige alahinnatumaid elektrikitarri mängijaid läbi aegade; lisaks mängib ka lõõts- ja torupilli).

Samal 1978. aastal avaldati ka esimene album Play Gaelic, kus nimele vastavalt olid kõik lood gaelikeelsed. Plaadi üldine tonaalsus meenutab enda kitarripõhise saundi ja mitmehäälse vokaaliga biitleid, aga väga tuntava keldi alatooniga (ka muusikas). See plaat anti 1990. aastal (kui Runrig oli kodumaal juba suur tegija) ka uuesti välja – kuna Spotifys oli ainult see variant saadaval, siis seda kuulasingi. Avalugu “Duisg Mo Run” kõlab täitsa nagu eestlaste omaaegne “Kollane Allveelaev G”, meloodiajoonis, bassikäigud ja kõrge mitmehäälsus on väga sarnased. Samalaadne on ka kolmas lugu “Tillidh Mi”, vahele jääb minoorne ballaad “Sguaban Arbhair”. Terve plaat on väga kena meloodiline folkrokk (võib-olla sobiks mõningaseks paralleeliks inglaste Steeleye Span – neid on ka kunagi plaanis siin kuulata). Kahju ainult, et keelt ei mõista – aga õnneks tuli siin appi bändi fännileht. Runrigi tekstid (enamasti Macdonaldi vendade looming) on alati olnud selge mõttega. Lõpulugu “Cum ‘Ur N’aire” (Pea meeles) on natuke meie Justamendi ballaadide sugulane ja sellisena väga sümpaatne. Kuuldavasti on mitmed lood siit saanud kohalike ürituste tunnuslugudeks – ehk Runrig on juba saamas rahvamuusikaks, veel meeste eluajal.

Järgmine plaat 1979. aastast, The Highland Connection, algab täiesti teise kõlaga kui eelmine. Meloodiline folgi asemel on avaloos “Gamhna Gealla” traadirokk – meloodia on siiski äratuntavalt keldilik (ühe paralleelina sobiks Gary Moore). Järgmine lugu, “Mairi” on taas eelmise plaadi stiilis, “What Time” on jälle traat (sobiks Bravehearti või mõne teise šoti sõjafilmi taustaks). Siin albumil on osa lugusid juba ingliskeelsed, ehkki gaeli keelt on veidi rohkem. Selle plaadi nael on aga ilmselt üks kõige rohkem Runrigi defineerinud lugu – meloodia, mida šotlased nimetavad “Loch Lomond” ja iirlased “Red is the Rose” (ning mõlemad peavad seda just enda rahvalauluks). Siin plaadil on see üsna kerge, biitlite stiilis folkrokilugu, hiljem saab sellest aga aeglasem ja monumentaalsem, tõsine showstopper – hiilgeaegade Runrig suutis sellega staadionitäied rahvast pöördesse tõmmata. Natuke naljakas instrumentaalne traadikas on “The Twenty-Five Pounder” (ilmselt mõeldakse kahurit), mis meenutab Oldfieldi lugu “Shadow on the Wall”. Üldiselt on see plaat üsna mitmekihiline – kahes keeles lood (sekka ka instrumentaali), eelmise albumi meloodiline stiil vaheliti traadiga – midagi vahepealset (mis hiljem muutub ehk bändi juures valdavaks stiiliks) esindab lõpus “Morning Tide”. Lõpulugu “Cearcal a Chuain” on lahendatud uhkelt ja hümnilikult, hiljem hakatakse samas stiilis esitama ka “Loch Lomondi”.

1981. aasta albumiks Recovery liitus bändiga ka trummar Iain Bayne (Calum Macdonald jäi väiksemate löökriistade peale) ning bänd sai põhikoosseisu tükiks ajaks paika. Plaadi pealkiri viitab gaeli keele ja kultuuri taassünnile Šotimaal ning siingi domineerib gaeli keel. Plaaditäis head folkrokki (kusjuures nii folgi- kui rokipool on tugevasti paigas; Eestist võiks võrrelda Pantokraatori, Oorti vmm samalaadse projektiga), kõik on heade tekstidega. Tõenäoliselt muidugi peab kõigi detailide mõistmiseks ise šotlane olema. Sellest plaadist alates hakkab kuulma ka Malcolm Jonesi uhkeid kitarrisoolosid, eriti hästi muidugi mõjub plaadi viies lugu (pealkirjaks on jäetud lihtsalt “Instrumental”). Väga kena nostalgiline ballaad on lõpus olev “The Old Boys” ning lõpulugu “Dust” on taas hümnilik ja ilus punkt albumile (Malcolm Jonesi lõõtspilli-coda on ka kümnesse).

Siis tuli veidi suurem vahe sisse, Heartland ilmus 1985. aastal. Siit hakkab Runrig enda klassikalist saundi juba kätte saama – Donnie Munro kõrge hääl, mitmehäälne taustalaul, Malcolm Jonesi kitarr ja kahe löökriistakomplekti rütmipulss. Ehk see on juba rohkem klassikaline kui folkrokk, ehkki väga selge keldi joonega. Ingliskeelsed lood on nüüd juba kerges ülekaalus (7 12-st). Siit leidub ka üks suuremaid lemmikuid kogu bändi repertuaaris – “Dance Called America”, mida kunagi sai võrreldud Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätiga”: samamoodi hoogne, ent väga valusa tekstiga lugu (tõsi, albumiversioonile eelistaks singlivarianti, skandeeriv rütm sobib sellele loole paremini). Kohe järele tuleb “Everlasting Gun”, mis sai alguse Rory lapsepõlves ühe I maailmasõjas hukkunud perekonnatuttava mälestuseks tehtud loost. Ja seejärel “Skye” ehk meeste kodusaare lugu, mis jäi repertuaari kuni lõpuni välja. “Cnoc na Feille” on jällegi üllatavalt sarnane eesti regilaulule, millele on rokkbänd taha ühendatud. Lõpus on seekord mõtlik kitarriinstrumentaal “Tuireadh Iain Ruaidh” (Punase Jaani mälestuseks), kus Malcolm Jones kõlab üsna Oldfieldi moodi.

1987. aastal ilmus The Cutter and the Clan, mis juhatab sisse ilmselt bändi kõige edukama perioodi. Avalugu “Alba” (Šotimaa ladinakeelne nimi) oli taas suur hitt. Kui varem mängisid plaatidel klahvpille külalised, siis nüüd võeti bändi põhikohaga klahvimängija Peter Wishart. Siin plaadil on terve rida häid lugusid, lisaks avaloole veel “The Cutter”, “Hearts of Olden Glory”, “Pride of the Summer”, “Rocket to the Moon”, “Protect and Survive” – aga gaelikeelsed on vaid “Alba” ja lõpulugu, taas pühalikult hümnilik “An Ubhal as Airde”.

Searchlight 1989. aastast jätkab täistuuridel eelmise albumi rida – meloodilist ja rahvast kaasatõmbavat keldirokki. Kohe algusest: “News from Heaven”, “Every River”, “City of Lights”, edasi veel “Tir a’Mhurain”, “Tear Down These Walls”, “Only the Brave”, “Smalltown”… “World Appeal” on üsna tänapäevaselt kõlava tekstiga lühike lugu, aga huvitava kõla ja kummitamajääva meloodiaga. Gaelikeelne “Siol Ghoraidh”, mis siit ainsana meenutab bändi esimesi plaate. Plaadi parim lugu on aga ilmselt “Eirinn” – ilusa tekstiga, aga kurb peavangutus läänehõimlaste poole, kes umbes samal ajal Põhja-Iirimaal järgemööda asju (ja inimesi) õhku lasksid. Jälle on Malcolm Jonesi kitarr siin midagi sellist, mida on päris keeruline peast välja saada (nii loo vaheriff kui ka kogu saatepartii). Veel üks kena ballaad on lõpupoole “That Final Mile” ning juba traditsiooniline plaadilõpuhümn, seekord “Precious Years”. Nii et veidi vaieldavalt on see ka lemmikplaat kõigi Runrigi albumite seast (ehkki häid plaate on sel bändil päris palju). Muide, siin plaadil teevad külalistena kaasa ka kaks hea häälega daami – Karen Matheson (Capercaille) ja Maggie Reilly.

Ja tänase esimese poole lõpuks 1991. aasta The Big Wheel, mis jõudis Briti albumitabelis neljandaks. See plaat toob kohe avaloos esile bändi löökriistamängijad – trummisaund on siin tõsiselt uhke. Paremate lugudena jäävad siit meelde gaelikeelne “Abhainn an T-Sluaigh” (Rahvarohke jõgi – mõeldud on Thamesi Londonis, mis põhjarahvale harjumatu tundus), “Always the Winner”, “That Beautiful Pain”, “Edge of the World” (ehkki see meenutab mitme käigu osas varasemaid lugusid). Klaveriballaad “I’ll Keep Coming Home” meenutab veidi Chris de Burghi, lõpus on aga ehk kuulsaim ja ka parim lugu plaadil, “Flower of the West”. Kokkuvõttes on seegi plaat mõnus kuulamine ja saund on hea, aga lood on eelmise albumi omadega võrreldes väike samm tagasi.

Runrigi pika muusikalise ajaloo teine pool tuleb nädala pärast.