Kahest vägevast šoti bändist meeldis alguses rohkem Big Country. Mõlemaid õnnestus Rock Summeril elavas esituses näha ja sealgi oli Runrig kavas reaesinejana ning Big Country õhtu peaesinejaks.
Hiljem aga on omavahelises võrdluses kippunud Runrig peale jääma. Aukartustäratav 45-aastane karjäär lõpetati suure mürtsuga alles 2018. aastal. Poole pealt vahetati solisti, mis enamasti kipub bändidel metsa minema – aga Bruce Guthro (kes erinevalt teistest on muide “uusšotlane” ehk pärit Kanadast Nova Scotia’st) suutis Donnie Munrot kloonimata viimase edukalt välja vahetada ja 20 aastat bändi ees laval olla. Bändi teeneid šoti gaeli keele taassünnis on mainitud korduvalt ning lisaks poolenisti gaelikeelsele repertuaarile oli ka vendade MacDonaldite (õieti küll mac Dhomhnaill’ide) looming rõhutatult šotipärane ja laulutekstidki olid sisukad.
Huvitaval kombel ühendab mõlemat bändi lisaks sagedasele “torupillikitarri” saundile ka üks mees – klahvimängija Pete Wishart on järgemööda mõlema bändi liige olnud. Ja küllap oleks ilmselt ka Big Country pikaealisem olnud, kui Stuart Adamsoni poleks üks tõsine häda enneaegu hauda ajanud.
Runrigi stiilinäiteks siia üks kauaseid lemmikuid, “Dance Called America“. Hoogne ja mažoorne lugu väga valusa tekstiga (vrdl näiteks Justamendi “Petseri tsura ja Hiitola ätt”). Eestlased võiksid seda laulda versioonis “Dance Called Siberia”…