13.06.2012 arhiiv

Mõõk kui peegel

13.06.2012

Kaku kabinetis on seina ääres seismas mõõk. Seesama Tinkeri pooleteisekäeline, millest siin varem juba on juttu olnud. Seal on veel ka hulk teisi terasid (Kris Cutlery barong ja pinuti, John Nowill & Sons’i Fairbairn-Sykes’i koopia jne). Aga just see suur rüütlirelv on olnud päris heaks abiks inimeste loomuse tabamisel.

Esmalt on need, kes mõõka nähes särama löövad: “Tohoh, kust sa SELLE said? Kas tohib lähemalt uurida?”. Ikka tohib, kui küsitakse. Reeglina oskavad sedasorti asjatundjad mõõgaga ka kohaselt ringi käia ning jututeema on mõneks ajaks garanteeritud.

Siis on ausad võhikud – “Oeh, misasi see on?”. Enamik küsib samuti viisakalt luba lähemalt vaadata, ent paljud ei oska teadmatusest mõõgaga ringi käia – kiputakse kohe tupest välja tirima ja vahel ka vehkima (kitsas toas on see suht ohtlik), lisaks aetakse ka näpud tera külge (“Kas on päris terav kohe?”). Aga kui neile eksimused kenasti ära seletada, saavad aru ja teinekord enam nii ei tee.

Edasi tulevad matsid – need, kes luba küsimata kohe seina äärest tera rabavad ning seda igapidi uurima kipuvad. Ringi käivad sellega nagu eelmised, ent õpetussõnad õige viisi kohta ei pruugi kupli alla kinni jääda. Märkus: luba küsimata teise mehe relva rabamine on pea kõigis sõdalaskultuurides olnud võrdne väljakutse esitamisega.

Ja viimaks kõige hullem sort – Ennasttäis Eksperdid. Tüüp lendab sisse, rabab küsimata mõõga (nagu need eelmised), hoiab seda täiesti valesti käes (või kukub vehkima, nii et roni hirmuga laua alla peitu) ning ise seletab: ma tean seda küll, selliseid tehti Saaremaal sealsest soorauast kaheksandal sajandil! Sellega raiutakse nii (teeb veel paar eluohtlikku tehnikavaba liigutust)!  Tegelikult on mõõga päritolu Saaremaast ja soorauast kaugel ning kaheksandast sajandist ka.

Kõiki neid on Kaku mõõk päriselus kohanud.

Aga tegelikult oleks rahvale väga vaja mingisugust relvakultuuri õpetada – miks mitte lausa koolis. Üks mõte oleks teha ajalookursuse raames (näiteks keskaja teema lõpus – see oli mäletamist mööda kusagil põhikooli teises pooles) rüütlilaager, mis kombineerib LARPi stiilis ohutuks tehtud madistamise ajaloo, kultuuri, kommete jms tundmaõppimisega. Et nädal aega ongi kutt mitte Juku või Jaan, vaid rüütel Balthazar von Wesenberg (või kes iganes) – ja ka käitub vastavalt. Selline asi võiks täitsa kauaks meelde jääda, midagi jääks kindlasti külge ka. Ja hiljem sõjaväkke jõudes osatakse relvaga kohaselt ümber käia.