31.10.2010 arhiiv

Eelista eestimaist

31.10.2010

Näib, et viimasel ajal on ülaltoodud loosungile ka reaalne sisu tekkima hakanud.

Ka suurtest linnapoodidest saab üha enam sedasorti toidukraami, mille taga on kohalikud (väike)tootjad ja mis erinevalt kõiksugu värvilisest eurosogast ei ole nii hullusti keemiat täis. Mõned positiivsed näited, mida pikemalt ise tarbitud (jaa, Kakk teeb reklaami – aga need asjad on seda väärt):

* Vändra täistera-rukkijahu – Kakk teeb sellest leiba. Poeleib on juba pikka aega erandlik nähtus.
* Vigala piimatööstuse pitsajuust – tuleb juba oma aasta aega ülenädaliti IT kolledžisse kohale. Väga käepärane ja mõistliku hinnaga.
* Kadarbiku porknamahl – varem ei istunud, kevadisest dieedist saadik läheb aga väga hästi.
* Peipsi hapukurgid – ajalooline peipsivenelaste leivanumber. Eriti head on küüslauguga variandid.
* Nopri jogurtid – viimase aja leid. Hellused ja Gefilused jäävad ilmselt kõrvale, Nopri omad on ehedamad.
* Pajumäe piim – eile esmakordselt proovitud. Väga tõenäoliselt tõrjub ka see teised välja – on päris piima maitsega (ehkki lahjem kui ehe maapiim) ja tõenäoliselt suudab erinevalt Teredest ja muudest ka loomulikul kujul hapuks minna.

Lisanduvad enamikus kodumaised juurikad, mingi osa puuviljast ja turult pärit liha, peale selle on kahes erinevas koolis tegutsevad ülemused õnnelikul kombel mesimummikantseldajad ja neilt saab aeg-ajalt magusat hankida.

OK, esialgu on need jupike kallimad kui mõni alternatiiv. Aga kui sellega õnnestub ennast vähem palsameerida ning kaudselt ka kohalikke tootjaid toetada, siis Kaku arust tasub ära küll.  Ja mida enam turg laieneb, seda rohkem on ka lootust hindade võrdsustumiseks.

Põnev artikkel

31.10.2010

The Crisis of the Humanities Officially Arrives –  New York Times Blogs

Täpsemalt – suurim väärtus on kommentaarium. Kakk pole vist kunagi varem peaaegu tervet päeva mingi kirjutise kommentaare lugedes kulutanud, aga siin see enam-vähem nii läks. Väga asjalik lugemine ka meie haridustegelaste jaoks.