Sisseastumiseksamid

… on kõrgkooli jaoks ainuõige lahendus, sellest [L] on vähemalt Tartu ülikool aru saanud. Loodetavasti tulevad teised järele. Lävendite ja riigieksamite süsteem lihtsalt ei tööta. Lammaste järjest suurenev osakaal keskkoolidest tuleva seltskonna seas ei ole kindlasti mitte üksnes eksamite  puudumisest tulenev, kuid on viimane aeg midagi ette võtta.

Paraku on seis tänaseks sealmaal, et korrektses, vigadeta emakeeles kirjutav tudeng on juba muutunud vähemuse esindajaks (ja me räägime KÕRGharidusest!). Hetkel on käsil mitme erineva tasemega kirjatöö juhendamine ning ausalt öeldes on pilt natuke kurb. Juhendaja võib punnitada nagu jaksab, kuid kahjuks käib töö tegemine “tellija materjalist”.

15 kommentaari postitusele “Sisseastumiseksamid”

  1. Sander ütleb:

    Omade kogemuste põhjal võib öelda, et IT-erialal on see probleem seni kohati üsna valus olnud. Loodetavasti hakkavad asjad lõpuks tõesti paranema.

  2. Kiku ütleb:

    Üliõpilasena (mitte küll IT erialal) loengukonspekte lugedes hakkab sama kurb. Loen ja samaaegselt panen komasid ning parandan kokku-lahkukirjutamist.

  3. Kakk ütleb:

    Kiku: kahjuks on ka see probleem olemas (ja on esinemise korral märksa tõsisem kui tudengi puhul). Kuid julgeksin siiski arvata, et “vana kooli inimeste” kirjaoskus on keskeltläbi siiski parem kui praegusel tudengkonnal. Kirjaoskamatu õppejõud on loodetavasti seni siiski veel erand…

    Võib-olla on õppejõu distsiplineerimine ka formaalselt lihtsam, tudengile ei ole tänapäeval võimalik enam kuigi palju nõudmisi esitada (riskimata sellega, et mõni enda õigustest üliteadlik **** kuhugi kaebama läheb). Kurb, aga tõsi.

  4. Kiku ütleb:

    Sellega olen küll nõus, et keskmiselt läheb kirjaoskus üha hullemaks. Teisalt…oleneb, mida kirjaoskuseks lugeda. Kui komasid panna ei osata, siis ega see nüüd kirjaoskamatuks ei tee. Lihtsalt raskem on lugedes mõttest aru saada. Kuigi jah, õppejõud ei tee nii kardinaalseid vigu, nagu siin ühes teises kirjatükis lugeda sai (keberniitkatus jne).

    Sisseastumiseksamid on hea mõte, kuna liigagi palju kohtan üliõpilaste seas selliseid, et imestan: “Kuidas TEMA küll siia sattus!” Tudengina jällegi mäletan, kuidas 2005. a ise ülikooli astusin ja kui nüüd mõtlen, et sellele närveerimisele tuleks veel lisanärveerimist, siis….noh, ise ei tahaks (õnneks enam ei pea ka). Kahe otsaga asi.

  5. pelmeen ütleb:

    Peab tõdema, et kõrgkool pole see mis ta oli varem. Põhieesmärk on raha teenida ning milliste teadmistega üliõpilane on kedagi ei huvita. Nii et tuleb sellega leppida 🙂 . Soovitus ka, kui näete üliõpilast, siis tuleb kujutada ette mitte lammast, vaid rahakotti 😀

  6. Kakk ütleb:

    Pelmeen: no nii hull see asi vist ka ei ole. Või näeb ITK-s tõesti juba põhiosas sellist pilti…? Ma ei usu hästi. Koolipoolne üldine suhtumine on esialgu veel minu arust õiges kohas – mis ei välista erandeid mõningate õppejõudude suhtumises.

    Mina näen esialgu üliõpilases üliõpilast. Muidu ei oleks mõtet nendega vaeva näha. Ainult kahju on sellest, kui ainekohaste teadmiste andmine jääb varasemate teadmiste-oskuste nappuse taha. ITSPEA on selles mõttes veel lihtne aine, et range mõõtmissüsteem puudub ja üldjuhul saab asju lahendada tudengi kasuks. Kui aga rääkida mõnest konkreetsete selge/mitteselge -tulemustega ainest, siis seal ilmselt lööb tasemelangus väga kõvasti välja. Mina näen enda aines neist probleemidest eeskätt ainult kehva kirjaoskust.

    Ja õnneks ei ole (veel) enamik tudengeid päris lambad. 🙂 Isegi need kehvasti kirjutajad oskavad suures enamuses vähemalt mõelda. Aga selles osas pean paraku nõustuma, et tasemelanguse taga on väga suurel määral haige haridussüsteem – koolid peavad praegusel ajal vee peale jäämiseks endale maksimaalselt tudengeid kokku kuhjama ning on seetõttu nõus loobuma igasugusest sõelumisest vastuvõtul. Loodetavasti on nüüd sellest aru saadud.

  7. pelmeen ütleb:

    Raha teenimise teemal, ma kindlasti ei visanud kivi ITK kapsaaeda. Tahtsin teid natuke lohutada, et lammaste asemel võib ka midagi muud näha. 🙂 See, et raha on esikohal on täitsa normaalne nähtus, kust siis peaksid tulema palgad, uus tehnika, koolitused, jm. Kirjaoskamatuse teema juurde tagasi tulles, siis olukord on tõesti kohutav, mitte ainult üliõpilaste seas. Vahest saad sellise e-maili, et mitte midagi ei saa aru. Muide, võiks olla mingi loeng, mis käsitleb e-kirjade vormistamist.

  8. Kakk ütleb:

    Pelmeen: Tore, kui ITK-d ei mõelnud. 🙂 Aga raha asjus – kui see teatud piirist tähtsamaks muutub, siis läheb asi metsa. Õppejõud ei ole ega saagi olla klienditeenindaja. Sellest aga suur osa hädasid algabki.

    Kõrgkool on paratamatult teatud mõttes elitaarne koht – igal võimekal inimesel peaks olema võimalik sinna jõuda, ent suvalised laisikud ja joodikud ei tohiks sinna pääseda. Iga hinna eest kõigile kõrghariduse pakkumine jooksutab ühiskonna umbe – kõrgkoolidest tulevad välja eluvõõrad ja reaalsete oskusteta poolharitlased ning samal ajal tuleb täiesti ausate lihtsamate tööde (müüjad, ehitustöölised, igat sorti teenindajad) peale tuua välismaalt rahvast sisse, kuna omad on liiga laisad, mugavad ja uhked. Ja siis saame kõik multikulti probleemid kraesse. Saksamaa ja Rootsi juba ongi selle portsu otsas – Eestis oleks see aga rahva väiksuse tõttu veelgi hukatuslikum. Seega tegelikult peaks Eestis tegema seda, millest juba ammu räägitud on – korraliku kutseharidussüsteemi välja arendama. Kasvõi needsamad sellid, kes keberniidist kirjutaksid, oleksid võib-olla paganama asjalikud kingsepad.

    Teisalt aga ei käi rakenduskõrgharidus kindlasti mitte kutsehariduse alla, see peaks jääma ikkagi eraldi lüliks kutse- ja ülikoolihariduse vahel ning andma ülikooli madalama astmega võrdväärse diplomi (nagu see praegu ka on).

  9. Kakk ütleb:

    Pelmeen: vormistuse kohta eraldi aine loomisest olen ma ITK-s rääkinud juba 3-4 aastat. See ei peaks käsitlema mitte ainult e-kirju, vaid laiemalt võrguetiketti, lisaks aga ka kogu lõputööks vajalikku oskustekomplekti – kirjaliku töö koostamine, viitamine, esitluse tegemine, ettekande pidamine jne. Paraku hetkel veel sellist asja 100% olemas ei ole.

  10. Oudekki ütleb:

    Minu arvates on Eestis praegu see probleem, et aetakse segi (nii rahastajate kui ylikooli poolt) segamini kaks làhenemist kòrgkoolikorraldusele.

    1) sisseastumiseksamid, karmid, valitakse vàlja need, kes on kindlasti vòimelised òppima, kes teavad, mida nad tahavad ja valmis selle nimel pingutama. Ykski “lammas keskkoolist” ei tohiks sisse pààseda. Neile tagatakse oma vòimete igakylgne arendamine ning lòpetamisprotsent peaks olema nii 95% (seega, kui yliòpilane on mingi ainega hàdas, siis tuleb ta iga variandiga làbi aidata, sest kui ta on sisse vòetud, siis ta on vòimeline). Seda systeemi kasutavad enamik USA parimaid ylikoole.

    2) Vastu vòetakse printsiibil “kòik, kes tahavad” vòi siis on mingi minimaalne làvend ja nende vòimeid ja oskust mòòdetakse ylikooli jooksul. Idee on selles, et keskkooli lambad vòivad ylikoolis hakata kiiresti arenema, et inimene keskkooli lòpus ei saagi teada mida ta tahab, sest tal puudub vòimalustest faktiline ylevaade (ja et sisseastumiseksamite mòòtmisviga on liiga suur). See tàhendab lòpetavusprotsendi kukkumist umbes 50% kanti ja esimesel kolmel semestril toimub “rahvaste ràndamine”: kes saab aru, et kòrgharidus pole tema jaoks, kes vahetab eriala jne. See tàhendab koormust òppejòule: rohkem panustamist didaktikale (kuidas tekitada inimeses huvi?) ja karmimat suhtumist (ei mingeid “avansihindeid, lammas, kes òppida ei viitsi ja ei taha kukub vàlja).

    Mòlemal meetodil on omad plussid ja omad miinused, valida vòib mòlemaid (eriti hea oleks, kui yhes riigis oleks nii- ja teistsuguseid systeeme). Aga Eestis kiputakse praegu vastu vòtma teise systeemi jàrgi ja òpetust korraldada esimese jàrgi. Siis tuleb ka see, et lòpetatavusprotsendi nimel lastakse kaitsmisele sihukesed tòòd nagu TY sotsioloogias kevadel oli… Aga teisel systeemil lòpetatavusprontsent ei ole mòòtyhikuks!

    Aga “vigadeta emakeeles kirjutav tudeng” on natuke ka yks teine probleem. Kuidas inimene òpib kirjutama? Lugedes ja kirjutades! Aga millises keeles on enamik kirjandust, mida tudengid ylikoolis omandama peavad? Kahjuks ei ole eesti keeles… Matemaatikat ònneks on, aga seal òpib jàlle vàga spetsiifilist kirjakeelt. Seega, kòrghariduse rahastamise kapsaaeda làheb ka see, et professorite aeg òpikute kirjutamisele ei ole kuidagi hinnatud (peaks olema vòrdne teadustòòga).

  11. Kakk ütleb:

    Oudekki: üldiselt väga head mõtted (eriti nende kahe süsteemi segimineku osas), aga lugema ja kirjutama õppimine peaks küll käima palju-palju varem kui kõrgkoolis. Juba põhikooli lõpus peaks ju inimene suutma kirjandit kirjutada. Seega minu arust siin emakeelsete materjalide vähesus küll vabanduseks olla ei tohi – kirjaoskus peaks juba ammu enne seda käes olema.

  12. Kakk ütleb:

    Muide, ma praegu just loen seda: http://opinionator.blogs.nytimes.com/2010/10/11/the-crisis-of-the-humanities-officially-arrives/

    Pole just päris samasse teemasse, aga mingil määral ehk siiski. Kommentaarid on kah head.

  13. Oudekki ütleb:

    Jah, teatud ulatuses peaks kyll – mina tòesti ei tea, mida praegu keskkoolis tàpselt tehakse (ja mulle ei meeldi kui mina pean hakkama grammatikavigu kommenteerima, sest mina ei ole tegelikult selle ala spetsialist). Muidugi on suur hulk kive keskkooli ja pòhikooli kapsaaeda. Ma lihtsalt tahtsin osutada, et mitte ainult.

    Kui sa pidevalt loed mingis muus keeles, siis see keskkoolis omandatu ka mandub. òpid juurde uusi sònu, mis on vòòrkeelsed, arutlusviise vòòrkeele baasil. No ma kunagi arutasin paari inimesega, kes on kòrgkoolis kàinud USAs (lòpetanud Eestis Hàrma ja HTG) ning kes leidsid, et eesti keeles saavad igati hakkama, kui on igapàevaste asjadega tegu, aga kui on vaja midagi erialast arutada vòi nàiteks poliitilisi eelistusi pòhjendada, siis enam ei saa. Sest nad pole yldse kunagi kuulnud, kuidas seda tehakse. Eesti keskkonnas elades nii karmiks ei làhe, aga siiski, kui kaob àra eestikeelne mòtlemisharjumus, kui ei ole eeskuju, “kuidas eesti keeles teaduslikult mòeldakse”, siis ei ole keskkoolis omandatust enam suurt kasu.

    Lisaks: ei ole ka ju korralikku eestikeelset populaarteaduslikku kirjandust. Seega, kust see inimene ka keskkoolis omandab? Ilukirjandusest. Ka sellega kipub viimasel ajal halvasti olema, sest korralikke toimetajaid aina vàheneb ja vàheneb vòi siis on see probleem: http://hajameelne.blogspot.com/2010/10/kus-on-toimetaja-koht.html

    Seega, probleem on ringikujuline… Kui haridust ei hinnata, siis ta devalveerub ja mida harimatumad on inimesed, kes haridussysteemi yle otsustavad, seda viletsamaks see làheb. Laiema kultuuri osas samuti.

    Vàlja murda saame ainult meie ise, muidugi, kes me probleemi nàeme. Ja mul on hea meel, et neid nàgijaid on aina enam.

  14. Oudekki ütleb:

    Muide, ma hakkan ise avastama, et mida pikemalt pole eesti keeles rààkinud, seda rohkem tuleb naljakaid vigu. Esimene tundemàrk on -ma ja -da tegevusnime segiajamine. Viga, mida emakeelena rààkija teoreetiliselt ei tohiks teha, aga nàed, praktilisetl juhtub. ònneks ma veel panen seda tàhele ja parandan.

    Mul on lihtsalt hirm, et praegu ei eksisteeri midagi, mis motiveeriks inimest eesti keeles ennast vàljendama, otsima vòimalikult suurt tàpsust (ja ilu ja nauditavust) selles keeles… Otsitakse heal juhul seletuslikke vasteid inglise keelele, làhtuvalt tollest loogikas. Teatud piirini on see tore ja rikastav, aga kui see muutub ainsaks mòtlemisviisiks, siis on kurb.

  15. Kakk ütleb:

    Mõeldes veel neile kahele mudelile (vt eespool)…

    Minu arust peaks Eestis panema põhirõhu esimesele mudelile (sõel on alguses). Majandusliku kitsikuse tingimustes ei ole olukord, kus ma õpetan hulka rebaseid (hetkel ITK-s näiteks päeva- ja kaugõppe peale kokku ligi 200), loen nende kirjatöid, kuulan nende ettekandeid – ja kui siis otsustaks näiteks 1/3 neist, et kõrgkool pole nende jaoks, oleks see minu aja raiskuminek.

    Ja küsimus pole mitte niivõrd minu ajas (ehkki selle ajaga, mis kulus poolelijätvate tudengite peale, oleks saanud näiiteks tõsisemalt tegelda mõne asjaliku magistrandi nõustamisega, kel on suur tõenäosus tulevaseks kolleegiks kujuneda) – kõrgkool maksab õppejõule palka näiteks 200 inimese õpetamise eest, õppejõud võib nad isegi enda kursusest läbi tirida, kuid seejärel lähevad nad koolist ära ja “suures pildis” jääb tulemus saavutamata.

    Jah, inimesed said ju siiski mingi jupi tarkust juurde, kuid see ei kajastu kusagil n.ö. eelarvelisel poolel. OK, nagu öeldud, kõike ei tohi rahas mõõta – ent siiski ütleksin, et sellist liberaalset “õpetame kõiki, kes tulevad” süsteemi saab endale lubada märksa rikkam ühiskond kui seda meil praegu on. Väiksemas plaanis (nagu näiteks minu Wikiversity kursused) on see võimalik, kuid teatud tasemest ülespoole tekitab see pikapeale probleeme.

    Aa… Ja Oudekki: selleks tulebki pidevalt Joras kommenteerimas käia. Siis on pidev emakeelepraktika olemas ning -ma ja -da ei lähe segi. 😀