Eile arutati Saku mõisas IT kolledži administreerimise õppekava, kohal olid nii kolledži õppekavadega tegelevad inimesed kui ka tööandjate esindajad.
Seltskond oli tegelikult vahva, ka tööandjaid esindanud tegelased olid arvestatavad oma ala spetsid (ja üldse mitte ITL-i pintsaklipslased). Ent soovitusi tuli seinast seina ning kardetavasti suurema osaga neist ei saanud eriti nõustuda. Põhiline küsimus, millele asi taandus, oli ikkagi: kas IT kolledž on (rakendus)kõrgkool või IT-nee…., vabandust, andmetöötlus-afroameeriklaste (nüüd peaks küll kõik poliitkorrektsuse fännid rahul olema) kasvuhoone?
Tundus, et kohaletulnud tõsised itimehed olid oma tugeva positsiooni kõva tööga kätte võidelnud self-made man’id, kes rõhutasid praktilisi kutseoskusi ega näinud nende terminit kasutades “ballastil” (majandus, filosoofia, isegi matemaatika) erilist mõtet. Unustati aga ära, et tänane maailm muutub nii kiiresti, et tänastest kutseoskustest ei pruugi 5-10 aasta pärast enam mingit abi olla.
Kakk ütleb ausalt, et tema omaaegne TTÜ infotöötluse haridus on puhtpraktilises osas tänaseks praktiliselt väärtuse kaotanud – mis on jäänud, on aga üldtehniline taust, üldised teadmisest IT süsteemidest ja rakendustest, analüüsioskus ja õpivõime. Omaaegne 90-ndate alguse “tasemel spetsialist” oleks tagunud pähe DOSi katkestusi, assemblerit, võib-olla dBase’i või Foxpro’d ja mõnd muud tollast tipprakendust. Adminnid oleks tampinud DOSi, varajast Windowsi (ehk ka Unixit ja VMSi) ega oleks kuigivõrd (vähemalt TTÜs) tegelenud Interneti teemadega. Mida nende asjadega laiemat pilti nägemata täna teha oleks (ainsa suurema pähekaranud erandina võiks mainida C’d)? “Ballast” seevastu vananeb palju aeglasemalt, aitab näha asju suuremalt ja mis peamine – aitab (vähemalt korraliku õpetamise korral) inimesel omandada õpiharjumusi. Kas mitte siin polegi kõrg- ja kutsehariduse vahe?
IT kolledži kolm aastat on liiga lühike aeg, et kõike vajalikku õpetada. Tuleb teha valik. Kui sellest valikust aga jäetakse välja sisuline hari[d|t]us, siis ei ole sellega midagi peale hakata (või kui on, siis 3-4 aastat, peale mida sõidab rong minema). Natukene kisub sinna hästituntud võrdumi kanti kalast ja õngest.
Üks seal välja koorunud mõte siia lõppu. Kui järjekordne pointy-haired boss ütleb mõne ülesande kohta “Olgu tehtud!”, siis
* andmetöötlusafroameeriklane küsib “Mis ajaks?”
* häkker (see ajaloolist tüüpi) küsib “Mille jaoks?”
Firmajuhid tahavad veebineegreid ja riik firmajuhte.
Hehe….see lõpp oli küll hea. Aga eks mõlemaid on vaja. Osad tahavad teha ja osad tahavad mõelda ja teha.
Irve: ma arvan siiski, et tipptegijad (s.t. maailmas) on ammu aru saanud, mis vahe on veebineegril ning mõtleval ja paindlikul profil. Googleplex on ilmselt tiba äärmuslik näide, aga ka teised suurtegijad (minu teada isegi MS) on aktiivselt panustamas sellesse, et nende töötajad oleksid firma aktiivsed fännid, mitte tuimad andmetöötlusafroameeriklased.
Johnny: ma polegi väitnud, et lihtsamate alade IT-inimesi (nimetame neid viisakalt nõndamoodi) vaja pole. Aga neid saab koolitada kutseõppeasutustes, veebiväänamiseks pole vaja kõrgharidust.
100% postitusega nõus. Mul endal ei ole kahjuks bakalaureusetase mitte IT alane, vaid selle “kauge ja vana sugulane” – nimelt olen hoopis TTÜ elektrik, peenemalt öeldes “Elektriajamid ja jõuelektroonika” lõpetanu. Kuna aga õppekavas keskenduti peamiselt üldise “insenertehnilise baasi” omandamisele, näiteks väga palju füüsikat ja matemaatikat, sekka ka veidi robootikat ja (assembler)programmeerimist siis praegu puhtalt IT valdkonnas töötamisel ei ole mul erilisi probleeme olnud. Pealegi konjunktuurilistele küsimustele leiab reeglina alati Amazonist/internetist vastuse, tuleb lihtsalt osata otsida.
Peamiseks murelapseks on olnud teistega suhtlemisel küll põhimõisted – ma lihtsalt ei tea (eestikeelseid) termineid, kuna ma ei ole neid kunagi õppinud. Aga see on vaid vormiline pool ning otsene tagajärg, et ma polnud mitte CS major vaid EE major. Sisulise poolega, mille puhul tuleb end niikuinii ise pidevalt kursis hoida, ma leian et probleeme pole, eriti kui on valitud mingi veidi haruldasem tegevussuund, mida vähemalt Eesti ülikoolides väga spetsiifiliselt niikuinii õppida ei saa ja ise omandada tuleb.
Tööandjad tahavad loomulikult ülikooli uksest saada otse töölaua taha suunduvaid väljaõpetatud kindlate oskustega töötajaid, kuid ma arvan, et selle sooviga on nad küll vale puu all haukumas. Tööandjad peaksid rohkem vaatama ikkagi ametikoolide poole, vajadusel neid ka toetama (tänapäevase siseseade hankimise, lektorite saatmisega jms). Ülikool võiks olla ikkagi rohkem nagu teoreetilist vundamenti laduv – sellise, millele saaks tulevikus ehitada IT kõrghoone, mitte treileriga kohaleveatava saunamajakese.
ääremärkusena: 90ndate algus on nooremale generatsioonile võib-olla natuke liiga kauge aeg. Toome näite suhteliselt lähiminevikust 2003-4. Siis oli jutt, et “flässiprogejad on igavesti leivas”, samas praegu võib näha flässi taandumist ja alternatiivsete asjade hoogsat pealetungi.
Kakk: See oli rohkem retooriline mõtisklus.
Aga muidu jah. Õnneks on ikkagi firmasid, kes panustavad hoopis teistesse omadustesse värbamisel kui “tean HTML5 specci peast” või “J2SE standard librasid”.
Ma arvan, et kuidagi peaks tudengitele selgeks tegema, et nende esimene töökoht on väga tähtis ja nad peaks sellesse tõsisemalt suhtuma. Kui ma lõpetasin siis enamus rääkisid kuidas nad tahaks ikka katseajal vähemalt Tallinna keskmise kätte saada. Me paari grupikaaslasega olime ainukesed kes rahast väga ei rääkinud vaid otsisime kohta kus tasemel meeskond oleks ja hea arenemisvõimalus oleks. Paistab, et asi on ennast kõvasti ära tasunud.
Kui nüüd tagasi vaadata siis õppimisvõime on ainuke asi mis tõesti tähtis on.
Pòhimòtteliselt vòib ju meelde tuletada, et yks USA vàga heal tasemel filosoofiakeskusi on MIT-s…. Nende arvates inseneriharidust ilma korraliku filosoofiata teha ei saa ja selleks peavad muidugi ka oma spetsialistid olema.
Johnny: hea näide. 🙂
Oudekki: absoluutselt. Täiendaks veel, et ajalooline MIT häkkerikultuuri süda oli sealne tehisintellektilabor, mille valdkond juba a priori eeldab märksa laiemat pilti kui ainult koodiväänamine seda annab.
Kui eeldada et programmeerimisoskus on nagu keele algtaseme oskus, siis selle võiks juba keskkoolis selgeks saada. Oleks vaja rohkem reaalkallakuga keskkoole ja põhikoole.
http://news.slashdot.org/story/10/10/03/1221224/IBM-High-School-To-Churn-Out-IT-Pros?from=rss
Toivo: KUI see nii läheks, siis võiks tõesti asjad paljugi teistmoodi olla. Samas ei näe ma lähiajal küll, kuidas see võiks sündida. Inimesed õpivad kõike muud kui reaalaineid…
Paraku tuleb mul kohe silme ette sajandivahetuse TTÜ, kus Informaatika I ja II puhul eeldati, et “küll nad vindoosat, ohvitsat ja internetti juba keskkoolis õppisid” ja siis serveeriti neile (NB! mitte-informaatikute jaoks ainsa IT-ainena läbi kogu kõrgkooli!) Exceli funktsioone ja VBA programmeerimist. No ei olnud õppinud. Tulemuseks oli palju frustreeritud (kuna ei saanud aru, milleks seda vaja oli, nõrgematele ei jõudnud kohale ka) ja paraku IT-vallas täiesti harimatuid tudengeid. See olukord – õigemini võimetus seda muuta – oli üheks heaks põhjuseks, miks Kakk 2002. aastal TTÜst ära läks (ehkki mitte ainsaks). Mis aga kõige hullem, aastaks 2010 pole seal kuigi palju muutunud.
Mina tahaks väga teada, misasja seal keskkoolis ikka üldse õpetatakse. Kõikides teaduskondades ülikoolis ma kuulen, et inimesed õpivad keskkoolis “kõike muud, kui eriala X baasteadmisi”. Niisama käiakse koosolemas?
Ilmselt käiakse m… mängimas (vt 2. oktoobri sissekannet) … 😛
Tegelikult on muidugi kurb. Kirjaoskuse tase kukub kolinal – just lugesin ITK tehnosuhtluse (sic!) rebaste erialatutvustuse esseesid, mis polnud ka päris korrektses eesti keeles, teiste tase on kohati veelgi lünklikum. Reaalainetest ei taha keegi midagi eriti teada. Ajalugu “on igav ja mõttetu”. Religioonide ja maailmavaadete osas on teadmiste asemel reeglina vaakum.
Seega ilmselt on probleemi põhjused märksa sügavamal kui kõrgkoolides.