Üle hulga aja sain jälle lastekodusse. Va jurakas ei võta ju endiselt telefoni vastu ja nii peab kümmekord korda helistama, enne kui pihta saab. 🙂
Aga trenniasjad arenevad enam-vähem. Mõõk liikus käes kenasti, spastikat on vähemaks jäänud. Kõhupõikide treenimise osas oli vana laiselnud ja tuli sõnad peale lugeda. See-eest aga käib Maks nüüd koolis juba raami abil ja on toolist üles saanud, ehkki seda jätkub esialgu vaid pooleks päevaks (rohkem jalad ei kanna). Täna panin kuti kõhuli matile seljalihaseid venitama (toenglamangus keretõsted) ja reie kakspealihaseid treenima (sääretõsted kõhuli). Jalalihastega on muidu see jama, et eesmised suured nelipealihased on juba päris OK ning sirutused õnnestuvad päris kenasti, taga on aga suhteliselt null. Tuleb veel pookida.
Jutuvada on kah endine. Täna pommitati Kakku muuhulgas nõudmistega öelda, kuidas see või teine asi jaapani keeles käib. Mõnda asja teadsin (konnichi wa, arigato gozaimashita, itadakimasu, sayonara…), mõned tuli võlgu jääda. Aga huvitav, kellele va kavalpea seda anata wa kawaii desu (sa oled ilus) öelda kavatseb…? 😀
Juba varem tahtsin küsida, et mis asi see spastika on? Mingi keeleline seos tekib spasmidega, aga…
Ega Sa palju mööda ei pane. Spastika üldisemalt on lihaste jäikus ja kramplikkus, see iseloomustab tserebraalparalüüsi paljusid vorme (enamasti kombineeritult tahtmatute liigutustega).