… ja üritab tagasi aastasse 1995 minna.
Siiani oli ainult EPL-is üks kodanik, kes pidas enda blogipostituste sarnaseid mõttearendusi niivõrd väärtuslikeks, et keeldus neid võrguväljaandes avaldamast. Vaba mees vabal maal, las teeb – aga ega sellepärast vist küll keegi paberlehte ei ostnud.
Nüüd aga arvavad Eestis korraga (ei tea, kes kellelt selle mõtte pihta pani – uudiste osas toimub pidev kopeerimine niikuinii. Või on jälle mingi kartelli-sahkermahker käimas) [L] nii EPL kui Postimees, et kaduma kippuvat paberajakirjandust saab päästa kella tagasikeeramisega. Ehk siis selle asemel, et pidevalt allakäivat ajakirjanduse taset kuidagi parandama hakata, leitakse süüdi olevat veebiversioon – järelikult tuleb osa uudiseid avaldada ainult paberil. Ja siis räägitakse, et “võidavad paberlehe tellijad”. Tere, kevad!
Kõige suurem kahju on sellest, et ligi kümmekond aastat oli olemas arvestatav avalik uudistearhiiv lehtede vanade veebinumbrite näol. Nüüd ilmselt tõmmatakse sellele vesi peale. Võiks ju kasvõi kuu aega hiljem kõik uudised veebi panna, et arhiivimoment säiliks, aga sellest pole midagi kuulda olnud.
Ülemaailmne trend, my foot … Uue meedia ajastul peaks olema piinlik sellist jama ajada. Ilmselt kaovad mõlemad väljaanded ka Kaku RSS-lugejast, materjali kvaliteedi pideva languse ja lollide otsuste koosmõju tulemusena. Uudiseid saab ka targematest kohtadest.
APDEIT 30.06 – RSSist väljaviskamine oli õige tegu. Vähemalt Postimeest juhivad [L] reaalsusega täiesti sideme kaotanud inimesed.
Millistest targematest kohtadest saab näiteks Eesti poliitika kohta uudiseid? TV? Raadio? Twitter? Blogid? Delfi? Täitsa tõsiselt küsin.
Eesti poliitika? Ilmselt töötavad kõik Sinu poolt mainitud summaarselt (Delfi ehk mitte niiväga – aga üllataval kombel olen sattunud vahel paari asja lugema ja seal on vahel vist ka arukaid asju tulnud). Aga RSSi pakub ka Rahvusringhääling – vaatasin täna huvi pärast, kui suur on kattuvus nende kahe lehega. Ikka väga suur on. Ja kui eeldada, et ERR pole tasakaalus, siis pole seda kindlasti ka PM ja EPL. Aga praegu tuleks reageerida juba põhimõtte pärast – nii et käesolevaks hetkeks on mõlemad lehed uudiselugejast maha kantud ja mõlemal üks aktiivne lugeja vähem.
Blogosfäärist peab ilmselt tasakaalustatud pildi saamiseks lugema kõigi erinevate jõudude kirjutisi. Vahel üritan isegi keski lugeda…
1. Kui lehed keeravad oma veebid koomale, siis kaotab lugeja tervikpildi Eestis toimuvast. Isegi kohalik inimene ei saa enam teada, mis maakonnas toimub.
Riigiametnikud (maksumaksja maksab lisaks paberlehtedele ka ajalehtede veebitöö kinni? Või kuidas saab olema? Kui veeb ei ole selline nagu paber. Teha siis ehk juba midagi BBC taolist?) ja ehk mõned veebiväljaannet tellima hakkavate erafirmade töötajad ka ehk mitte.
Kui ma tahtsin lehest lugeda teises Eesti otsas asuva ürituse kohta, siis klõbistasin netis ja oli lugu käes. Nüüd? Lähen kioskist ostma? Pole seal ju seda lehte. Tellima ometi selle loo pärast ei hakka ja tagantjärgi poleks enam kasu ka. Kas hakkan end kusagil regama ja maksma ühe loo eest?! Kardan, et röövellike pangatasude pärast see ei saa odav olema. Nojah, võta siis terve leht, mis sul maksab.. 😀
See on mõtlemiskoht ajalehtedele. Juhukülalised kaovad kindlasti. Need, kes lehest ja veebist lugesid, jäävad ka nüüd ainult ühe variandi peale. Kumb kummale poolele kasulikum on.. Tea.
Suurtel lehtedel on ehk suurem valik lugusid pakkuda. Aga pressiteateid võin ka asutuste kodukatelt lugeda. Heal juhul on seal ehk isegi RSS.
Nn kollaseid uudiseid ei tarbi, seega mõne veebikeskkonna puhul jäävad pooled või vähemalt kolmandik jama nägemata. Ilmselt selle kolletumisega saagisid nad kogemata seda oksa, millel nende fööniks pesitses.
Spetsialistiuudiseid ammu enam lehtede veebist ei otsi.
Seega jäävad uudised, arvamused, intervjuud ja kohalike sündmuste kajastused. Viimaste kohta leiab ehk hea otsimise korral mõne allika.
Paljude arvajate kohta tekib küsimus, kas nad ise teavad ka, miks nad midagi arvavad või nad lihtsalt arvavad ja osad arvavad lihtsalt selleks nii, et partei, raha vmt käsib.
Milliseid poliitikauudiseid Roland mõtles, oleks huvitav teada. Kas Eestis on tõesti poliitikas veel mingisugust uudist? On ainult Eesti poliitika, kui sellise (õigemini selle õige poliitika puudumise või erinevate poliitikate vahel hüplemise), tagajärjed! Alumistelt tasemetelt on võetud otsustamisõigus ja ülemistelt tasemetelt vastutuskohustus (midagi JOKK’i kanti). Mitu poliitikut meil kõigi nende jamade peale istuma on läinud? Ja ometi on need soperdised sellised, mille puhul mõni muidumees oleks kohe ikka pikka aega ruudulist päikest vaadanud.
Korralikku uurivat ajakirjandust kohtab veel harva. Milleks vahendajad, kui nad infole väärtust ei suuda lisada?
Mind ei huvita nt, et Atlandi kohal kaduma läinud Airbusi otsingud lõpetati vaid mind huvitab, miks ei olnud mustad kastid nõnda projekteeritud ja ehitatud, et neid merepõhjast ei suudeta leida? jne jne (Ok, sattus näide välismaalt, aga näiteks kõlbab ju küll.)
Siit edasi jätkates – välismaa uudiste saamiseks tuleb ainult keeli osata… ehk Google News või orginaalallikas (seniks kuni tasuta :P).
Tuleb bloginduse kasv? Kui on hea blogi, siis saab selle ju ka rahaks teha 😀
Internetis on kerge valikuid teha. Järgmine allikas on klõpsu kaugusel. Ja see võib klõpsutatavale saatuslik (letaalne) olla..
Huvitav, kas bns.ee läheb siis ka sama teed? Niikuinii tuleb paljudele lehtedele uudiseid sealtkaudu.
Miks üldse lasta endale valida uudiseid, mis on mingi lehe toimetaja arvates tähtsad ja lasta veel endalt raha ka selle eest küsida? Kui maksan, siis tahan ikka valida, mille eest maksan. Mitte nii, et ainult üks lugu viiest pakub huvi.
Huvitav, kas meie lugeja siis ka Paris Hiltoni saavutusi ja eluõpetusi kohalikelt väljaannetelt tellib? 😛 😀 Siis on neil celebritie’tel ju veel raskem end nähtavaks teha!?
2. Ja kui inimesel ei ole enam raha, et lehte osta ega ka mitte netist (eluks vajalikku) infot saada, siis inimene jääb lolliks. Kas meil veel vähe on põmmpäid? Lehe lugemine on välja harjutatud (eriti noortel) või pole selle lugemiseks raha, nüüd vaeseke jääb kollase uudise kõrval ka asjalikust eestikeelsest lugemisest ilma.
Ma arvan, et praeguses olukorras, kus igal pool on infouputus ja selles orienteerumiseks pole osadel mõistust ja osadel pealehakkamist, siis on lausa vastutustundetu kaotada mingilgi moel süstematiseeritud “lugemisvara”. Mil moel seda aga teostada, seda oleks pidanud väljaanded juba siis mõtlema ja teostama, kui langustrend pihta hakkas.
Kui väljaanded aga tahavad oma praegused ideed ellu viia, siis võivad nad kohe hakata vabatahtliku(e)lt raha koguma eneseabikeskuste loomiseks ja ülalpidamiseks. 🙂 Sotsminnist niikuinii mingit abi pole, tekitab rohkem segadust ja jamasid, kui lõppeks kasu on. Ja ilma rahata ei suuda see asutus ka midagi ära teha. Kahjuks. Aga pangad tõmbavad jätkuvalt raha ringlusest ära (ehk tekitavad intressidega omale juurde).
Siia lõppu oleks paslik öelda ka, et mahu poolest üles pushitud leht pole midagi väärt, kui seal sisu ei ole. See, et seal rohkem lehekülgi on, ei tee teda teistest paremaks.
3. Enne oli inimestel vähemalt võimalus ennast kommentaariumis välja elada. Kui nüüd see võimalus kaob, siis see rahvas võib olla tulevikus tänavatel.. Ja ei nõua mitte ilma rahata ajalehti lugeda vaid hoopis midagi muud. 😉
4. Kakk tõi õigustatult välja tasakaalustatud pildi saamise. Kuivõrd võin ma lugejana olla kindel, et ajakirjanik on tõesti olnud erapooletu info vahendaja või et ta on uurinud vastuste tagamaid ennast petta laskmata? Hakkan lugema mitut lehte? Ikka pean netti lisa otsima minema.
Viimasel ajal olen ma üha tihedamini leidnud kirjatükke, kus midagi on üle jala lastud. See on üleüldiselt ka nii. Igal pool, mitte ainult ajakirjanduses ja seda on kurb tõdeda. Lehtedel ei peaks mitte olema klikimõõdik vaid usaldusväärsuse mõõdik. Tiraažid langevad sp, et inimesed ei usalda enam lehti. Kui ikka asjaliku loo kõrval on mingi Baari Paavo (sry, oli ikka selline tegelane olemas?), selle kõrval veidi toimetatud mingi firma pressiteade või toote tutvustus, siis no tule-eila-meile. Väljaanded võiks ikka uurida, mis on tegelikud põhjused, mitte argumenteerida pastakast imetud põhjustega. Saasta võiks nad välja visata ja hakata tegelema tõsise ajakirjandusega. Ja ei maksa öelda, et seda ju inimesed tahavadki lugeda. Kes keda harib siis? Praegusel juhul jääb mulje punktist number 2. Milleks haritud lugeja? Neile on raskem lugusid treida, onju!?
(Midagi sarnast käib ka ka tele kohta. Kanal 2 on peaaegu sopakanal ju (infoks: kes teab, miks raamatu kohta sopakas öeldi või öeldakse). Ma ei usalda. Mulle ei meeldi. Punkt.)
5. Võib ju ka lausa konspiratiivteooriat arendada.. 😀 Nt on tekitatud kunstlikult olukord, kus lugeja jaoks serveeritakse näiliselt reaalselt (virtuaalne siis, eh? :D) sundolukorda keskkonna maksustamiseks ja kui see siis nagu “tõestel alustel” on ellu viidud, siis võetakse seda nagu arengu loomuliku jätkuna ja jääbki asi nii.
Äripäev näe üksi proovis, ei läinud läbi, sest teised ei tulnud kaasa. Nüüd on teised väga meelsasti nõus paati hüppama…
See oli nüüd selline lugeja-poolne nägemus asjast. Võiks ju ja väljaandjate poolset nägemust proovida.. Aga kardan, et me ei saa käsitleda üle-Eestilist ja kohalikku ajakirjandust samas kontekstis. Ja omapoolset visiooni peaksid nad siiski ise demoma. Vaatame, kuivõrd neid siis usaldada ja uskuda saab… Või ikkagi on olemas kaks tõde. Üks enda, teine lugeja jaoks?
Sai pikk lugemine aga ühe sõnaga (sry lausega), mina näen hetkel rohkem vastamata küsimusi, kui üldse võimalusi on.
Arhiivi pärast ei maksa väga muretseda. Senikaua kuni lehtedel on leping DIGAR’iga (http://digar.nlib.ee), seni saab sealt mingilgi määral arhiivi lugeda ja ka otsing toimib kenasti. Vähemalt viimati töötas, kui käisin.
Järgmine eliidile suunatud massiteabevahend paistab nüüd siis olevat TV.
Kel ikka digitelevisiooni vaatamiseks (või nende hankimiseks) vajalikke vahendeid pole, võib oma suu infost puhtaks pühkida.
Ülaltoodud ajakirjanduse vähikäigu tagajärgedest võiks siinkohal korrata julgelt punkte 1 ja 2, teatud mugandustega ka punkte 4 ja 5.
Kas digiajastust, kus lademetes (digi)infot on vaid näpuliigutuse kaugusel on saamas infosulu ajastu? Või on tegemist teatud uue ühiskondliku paradigmaga, kus inimene selleks, et olla täisväärtuslik ühiskonna liige peab suutma ületada digilõhe.
Tore, kui keegi veel viitsiks kaasa mõelda…