ITSPEA ja Scorpions, 3. osa

Nädal möödas, kuulame skorpareid edasi.

Peale Crazy Worldi läks kolm aastat, enne kui tuli Face the Heat. Vahepeal oli lahkunud bassimees Buchholz, asemele võeti Ralph Rieckermann. Muusikaliselt kõlavad ballaadid (“Under the Same Sun”, “Destiny”, “Daddy’s Girl”) endise Scorpionsina, traadipool on aga saundilt rohkem ajakohasemaks keeratud, sees on lisaks albumi lõpupoole valdavale klassikalisele rokisaundile ka erinevate metallisuundade mõjusid plaadi alguseotsas ning see tuleb mitmekesisusele kahtlemata kasuks. Huvitav lugu on “Woman”, mis kõlab natuke sedamoodi, nagu üritaks Klaus “Insener Garini hüperboloidi” laulda.

Siinkohal keerab Spotify käru ja jätab tervelt kolm eelmise sajandi lõpu albumit lihtsalt välja – Pure Instinct 1996. aastast, Eye II Eye 1999-ndast ja Moment of Glory 2000-ndast. Viimasest on kahju, see on salvestatud sümfooniaorkestriga ja sellisena kahtlemata erinev. Teisalt said need albumid ka kriitikat liiga pehmeks minemise eest. Aga võtab siis asemele 2001. aasta Acoustica, mis on nimele vastav (pool)akustiline (elektripille on siiski kasutatud, pigem on tegu MTV Unplugged’i laadis seadetega) vanade heade lugude kogumik. Vahepealsetelt plaatidelt pärit hittidest on siin näiteks “You and I”, aga lisatud on mitu kuulsat laenu mujalt (näiteks Queeni “Love of My Life” – rahvas laulab kaasa, aga isegi Klaus Meine mõjub Freddie kõrval siin asjaarmastajana. Ülejäänud kaverid aga on igati võrreldavad). Seda oleks hästi vahva elavas ettekandes kuulata.

Järgmine päris stuudioalbum on 2004. aasta Unbreakable (siit alates on albumid uuesti ka Spotifys olemas). Saund on jälle veidi ajakohastunud, bassi mängib poolakas Pawel Maciwoda ja trumme jänki James Kottak (kelle kaks basstrummi keerasid ka saundi üksjagu raskemaks) – see koosseis jääb paika pikaks ajaks. Plaat ise aga kõlab algusepoole heas mõttes traditsioonilise hard rockina ning läheb siis lõpupoole pehmemaks. Lõpus oleva ballaadi “She Said” kitarrikäigud ja -saund ning ka terve lugu tõid võrdlusena kõrva Ruja “Vaiki kui võid”.

2007. aasta Humanity – Hour I algab üsna kõva traadi ja isegi veidi grungeliku kõlaga, aga üldmuljena on see plaat ehk vähem Scorpions kui enamik muid – see on tavaline hea rokiplaat, mille oleks võinud salvestada ka terve rida teisi bände. Võimalik, et “süüdi” on teine produtsent Desmond Child, kes ongi töötanud koos arvutu hulga teiste kuulsustega (huvitava võrdlusena: Mutt Lange pitser Def Leppardile vist nii tugev ei olnud). Kogu plaat on hea kuulamine, aga see ei ole äratuntavalt see bänd. Samas on albumi kontseptsioon iseenesest põnev – see on düstoopiline, hoiatav lugu kunagi tulevikus toimuvast sõjast inimeste ja robotite vahel (Terminaatori filmide stiilis).

Tänane ITSPEA lugemine jäi üllatavalt lühikeseks – litsentside teema oli rahvale võõras ja ilmselt mängis ka pandeemia mäkra, nii et päris suur hulk inimesi jättis sel nädalal kirjutamata. Nii jääb kuulamine siinkohal veel korra pooleli ja kolm viimast albumit tulevad järgmisel korral.

Kommenteerimine on suletud.