ITSPEA ja Scorpions, 2. osa

Järgmine reede on käes, Scorpionsi kuulamine jätkub ITSPEA töödelugemise taustaks. Täna suutis Nabble’i foorumiserver – esmakordselt e-kursuse ca 10 aasta jooksul – kokku joosta, otse keset foorumitööde lugemist. Õnneks taastus ühendust tunni aja pärast ja sai enam-vähem mõistlikul ajal punktitabeli välja.

Aasta oli 1980, album oli Animal Magnetism. Bändi laiema tuntuse algus, plaadiümbrisega aga tehti endiselt tsirkust (seekord oli see aga märksa mitmemõttelisem ja humoorikam ning ära seda enam ei keelatud). Michael Schenker lahkus lõplikult bändist ning tandem Rudolf Schenker – Matthias Jabs jäi pikemaks ajaks paika. Klaus Meine hääl hakkas juba tuttavamat kõla omandama ning bändi saund muutus poleeritumaks – see on raskeroki kohta küllaltki õhuline ning samas väga hea kitarritööga. Kõige kuulsam lugu plaadil on ilmselt ballaad “Lady Starlight” (see on ka ilmselt üldse esimene Scorpionsi lugu, kus on klassikalist orkestratsiooni kasutatud – algab klassika-crossoverina ja lõpeb instrumentaalse raskerokiballaadina). Omamoodi huvitav on ka nimilugu, mis on pigem bändi algaegade moodi.

Järgneb 1982. aasta Blackout, mis on jälle ports tõsist tulistamist. Kaanepilt (väidetavalt ühe isemoodi onu autoportree) seekord lärmi ei põhjustanudki. Muidu enam-vähem harju keskmine plaat, aga lõpp läheb paremaks – “Arizona” on natuke ZZ Topi vms meenutav, heas mõttes ameerikalik lugu, “China White” on psühhedeelse laksuga bluusrokk ning plaat lõpeb ühe parima looga sellelt bändilt üldse – “When the Smoke is Going Down”. See on Ivo Linna “Tähti üheks õhtuks” hingesugulane, millest paistab muusikuelu trööstitum ja väsitavam pool. See põhiline kitarrikäik on taas Schenkeri klassika (mida toetavad ka Francis Buchholzi bassikäigud ning Matthias Jabsi teine kitarr; väidetavalt mängib siin plaadil rütmi Jabs ja soolopoolt Schenker, aga videodes paistab teistpidi), Klaus Meine esitus on samuti ülihea.

Edasi tuleb Love at First Sting aastast 1984. Üks kuulsamaid plaate, kust pärinevad “Rock You Like a Hurricane”, “Big City Nights” ja eriti muidugi “Still Loving You”. Üldiselt on ka see plaat tehtud suht lollikindla valemiga “paar ballaadi, ülejäänu on traat” (erandiks on ehk “Coming Home”, kus on need mõlemad pooled esindatud). Aga traadipool on natuke igavavõitu.

Siis tegid sellid pikema pausi ning Savage Amusement tuli välja alles 1988. aastal. Kuulsaim lugu on ehk popimõjutustega raskerokilugu “Rhythm of Love”, enda selge lemmik on aga plaadi viimane laul “Believe in Love”, mis võiks olla Scorpionsi viie parima seas üldse. See on tervikuna väga mõnus autorokiplaat ning ka Scorpionsi albumina üks mu lemmikutest (bändi aeg-ajalt kollitav üksluisus siin välja ei paista – plaat tervikuna on ehk isegi kergemapoolne, samas “We Let It Rock… You Let It Roll” ja “Love on the Run” on ikka tõsine hevi).

1990. aasta Crazy Worldi loetakse sageli “klassikalise” Scorpionsi viimaseks albumiks. Mõlemad ballaadid on ilmakuulsad – nii eespool olev “Wind of Change” (siin on mälupilt 1998. aasta Lauluväljaku kontserdilt – Klaus Meine on ligi kaks tundi järjest rokkinud, jääb siis laval seisma ja vilistab mikrisse selle laulu avataktid. Täiesti veatult…) kui ka albumit lõpetav “Send Me an Angel” (taas üks mu absoluutsetest lemmikutest). Aga siin on ka suur osa “traati” head lood, kasvõi avalood “Tease Me, Please Me” ja “Don’t Believe Her” (kõlavad üsna sarnaselt Adrenalize-aja lepparditega, teine meenutab lisaks ka Gotthardi).

Töö sai tehtud, korralik jupp (skorpioni saba?) jääb veel kolmandassegi nädalasse kuulata.

Kommenteerimine on suletud.