ITSPEA ja Scorpions, 1. osa

See Hannoverist pärit bänd on lemmikute seas vist kusagilt põhikooli lõpu ajast, mil esmakordselt mingilt kogumikult “Still Loving You” ära sai kuulatud. Nagu ABBA loost näha oli, tollane muusikamaitse oli jupi pehmem ja “karvased” väga ei meeldinud. Aga see lugu sadas pähe ikka kohe täiega – Klaus Meine hääl ja Rudolf Schenkeri kitarr on asjad, mida peast välja saada on keeruline. Sellest ajast on bänd kaks korda ka päriselus ära nähtud – 1998. aastal Lauluväljakul ja 15(!) aastat hiljem Saku Suurhallis (sellest viimasest on siin kirjutatud ka). Nii et tänaseks maratoniks igati sobiv bänd, suurem osa stuudioalbumeid on ka Spotifys olemas.

Alguseks 1972. aastast Lonesome Crow, mis on juhukuulajale tuttavast raadio-Scorpionsist ikka VÄGA erinev. Avalugu, “I’m Goin’ Mad” on rokilikuna veel mõneti äratuntav, aga teine, instrumentaalne “It All Depends” meenutab omaaegse Radari fusion-kompositsioone. Kolmas, “Leave Me”, on kergelt nark…, vabandust, psühhedeelne (lisaks tulevad paralleelid ka Oldfieldi sürrimate sünnitistega) ning tegelikult jätkub sama tonaalsus üle terve albumi. Ja Klaus Meine hääl on siin sageli pehmem ja madalam, mitte kuulsamate aegade overdraiv (mõnes kohas on aga ka see sees). Aga pagana huvitav kuulamine on iseenesest, otseseid paralleele on isegi keeruline leida (ehk isegi natuke Led Zeppelini, aga kohati meenub ka David Bowie’ Blackstar, mille ta vahetult enne surma valmis sai).

1974. aastal ilmus järgmisena Fly to the Rainbow, kus Michael Schenkeri asemele tuli Uli Jon Roth ja bassile Francis Buchholz (tema jäi bändi kauaks, läbi kogu kuulsa ajajärgu). Algab hoopis rokilikumates toonides (paralleeliks sobiks Black Sabbath, Uriah Heep, Nazareth…), siis tuleb aga “They Need a Million”, mis on alguseosas esimene tõsiselt äratuntav Scorpionsi ballaad mitmehäälse vokaali ja Rudolf Schenkeri briljantse kitarrisaatega (teda on nimetatud maailma parimaks rütmikitarristiks ja ilmselt mitte ilmaaegu). Uli Roth on tänini tippkitarrist (natuke võiks võrrelda Ritchie Blackmore’iga, eriti albumi nimiloos) – ehkki Matthias Jabsi vastu pole ka midagi, oli Rothi lahkumine paar albumit hiljem bändile löögiks ikkagi. Aga plaat tervikuna on jah juba natuke äratuntavamalt Scorpions (veel üks tuttava kõlaga lugu on raskerokiballaad “Fly People Fly”).

Aasta hiljem, 1975, järgneb In Trance, millega bänd alustas mitmeid albumeid kestnud (tolle aja “korralikke inimesi”) šokeerivate kaanepiltide traditsiooni. Plaadi algus aga meenutab hoopiski varaseid leppardeid (mõlemad bändid on kahe kitarristiga, kuid Scorpionsis on nende rollijaotus soolode ja rütmi vahel olnud reeglina palju selgemini paigas). Kolmandast loost aga muutub Scorpions taas äratuntavaks, plaadi lõpupoole on selle bändi kohta märkimisväärselt palju sees bluusielemente.

1976. aasta Virgin Killer suutis algse plaadiümbrisega paraja skandaali tekitada. Aga muusika on korralik, hea vungiga oma aja raskerokk (saund on veel märksa õhem kui hilisematel kümnenditel – tänapäeval liigitataks see pigem classic rock’i alla), Uli Rothi kitarrikäsitsus on muljetavaldav (“Catch Your Train”). Naljakalt isemoodi on “Hell Cat”, kus võiks näha isegi grunge ja post-metali elementi (lahe on kujutada ette tollast noort Rudolf Schenkerit kitsehabeme ja lohvakate põlvpükstega).

Järgmine on viimane Uli Rothi osalusel tehtud stuudioalbum (lisaks tuli siit pikemaks ajaks trummidele Herman Rarebell), 1977. aastal valminud Taken by Force. Korralike inimeste kiusamine plaadikaanega jätkus ikka veel, kuid seekord hoopis teise nurga alt. Avalugu “Steamrock Fever” on nimevääriline kitarrilaviin. See on esimene juba läbinisti äratuntavalt “klassikalise” Scorpionsina kõlav plaat, lisaks on siin ka esimene hiljem paljudele hitikogumikele jõudnud ballaad, “Born to Touch Your Feelings”.

Selle kuulamiskorra lõpuks jõudsin viimaks välja 1979. aasta albumini Lovedrive (ja ikka veel narriti inimesi kaanepildiga…). See on esimene “klassikalise 80-ndate Scorpionsi” (Meine, vennad Schenkerid, Jabs, Buchholz, Rarebell) plaat, kus on reale mõnusatele (ehkki veidi üheülbalistele) hard-rocki lugudele ka pehmemad klassikud “Always Somewhere” ja “Holiday”.

Järgmine kord läheb siis siit kuulamisega edasi.