26.03.2021 arhiiv

ITSPEA ja Scorpions, 4. osa

26.03.2021

Viimane jupp Scorpionsi siis ka.

2010 ja Sting in the Tail. See pidi olema viimane album (teame, teame – tehakse suur hüvastijätt ja siis ei suudeta ikka lõpetada…) ja kõlab taotluslikult klassikalise ajajärgu moodi (avalugu “Raised on Rock” on klassikalise roki musternäidis). Huvitava mõttelise joone võiks tõmmata omaaegse lootusrikka “Wind of Change’i” juurest siinse natuke nukra ja resigneerunud, Afganistani sõjast rääkiva “The Good Die Young” juurde. Saksa muistendil põhinev “Lorelei” on klassikaline skorparite ballaad (taas on väga ilus Rudolf Schenkeri taustakitarr), veel teine samasugune on “SLY” – tagasivaade 80-ndate superhitile “Still Loving You” (pealkiri on tegelikult lühend, lisaks on loos sees ka paar ilusat viidet algsele laulule), millest on tehtud lugu selle laulu tulemusena 1985. aastal sündinud tüdrukust. Lõpulooks on positiivne pauerballaad “The Best Is Yet to Come” (võimalik mõtteline paralleel oleks varasem “Believe in Love”). Plaat tervikuna on ilmselt üks bändi parimaid.

Järgmisel aastal tehtigi kohe järgi Comeblack – lollikindel segu bändi omaaegsetest hittidest ja teiste kuulsuste kaveritest. Samas ei ole see mingi vanameeste haltuura – kui eelmisel plaadil oli Kottaki trummipartii koos muu saundiga tasasemaks keeratud, siis siin lammutatakse jälle korralikult. Mõnigi lugu on vaieldavalt paremgi kui algsel albumil (eriti “Rock You Like a Hurricane”), samas näiteks toosama kuulus SLY on siin ehk veidi ühetaoliseks tehtud (originaalis töötas hästi just piano ja forte kontrast). Kaverite pool on läbivalt hea, aga rohkem võiks esile tõsta biitlite “Across the Universe” (üllatavalt originaalilähedane, Scorpionsit on sees vähe) ja lõpuloo, rollingute “Ruby Tuesday” (seda on kaverdatud palju, see siin on koos Rod Stewarti ning The Corrs + Ronnie Woodi versiooniga üks lemmikuid). Kokkuvõttes taas väga hea plaat.

Et aeg ära täita, võtsin vahele ka MTV Unpluggedi 2013. aastast. Hulk kuulsaid lugusid pehmemas esituses (nagu varasem Acoustica, aga veel vähema traadiga). Kui rokkbändil kaabel tagant ära võtta, jäävad järele bluus ja folk – nii on ka siin. Head on mõlema kitarristi soololood esimese poole lõpus, paar lugu on tehtud ka külalistega (näiteks “Wind of Change” ja A-ha Morten Harket). Ja SLY variant klaveri ja tšelloga on täitsa klassikaliselt ilus.

Ja viimaks siis seni viimane stuudioalbum, 2015. aasta Return to Forever (järgmine plaat peaks ilmuma veel käesoleval aastal). Taas hea klassikalise roki album, saundilt sarnaneb Comeblackiga. Päris paljud lood on tegelikult vanad ning on eri aegadel varasematelt plaatidelt välja jäänud. Endale meeldivad vist enim bändi lugu kirjeldav “We Built This House” ja klassikalised Scorpionsi ballaadid “House of Cards”, “Eye of the Storm” ja “Gypsy Life”. Päris paljud lood on otsapidi autobiograafilised.

Varsti peale plaadi ilmumist lasti Kottak trummarikohalt lahti (erinevate jamade tõttu) ja asemele võeti peale Lemmy Kilmisteri surma 2015. aastal laiali läinud Motörheadist Mikkey Dee. Eks siis uuelt plaadilt kuuleb, kuidas see mõjunud on – aga tundub, et need sellid veel pille kotti panema ei hakka.

Et töö ei saanud ikka veel valmis, kuulasin ära ka MTV Unpluggedi 2014. aasta Studio Edits -variandi. Natuke lühem, aga samad lood lihvitumas versioonis.

Väga mõnus pikk rokiekskursioon oli. Järgmine kord võtab vahelduseks midagi pehmemat ette.