Tuubist jäi silma üks omaaegne hitt kolmes versioonis – pärit teispoolt lahte, aga siinpoolgi olid (peamiselt) plikad laias kaares lookas ning üks hakkaja tüdruk tegi selle jupp aega hiljem ka maakeelsena ära.
* Versioon 1 (laiv-variant, stuudioversiooni kuuleb näiteks [L] siit) – soome megapopparid nimega Dingo ja nende originaalversioon nimega “Levoton Tuhkimo”, pärit nende vist kõige populaarsemalt plaadilt kaheksakümnendate keskelt (Kakk lõpetas siis põhikooli…). Juba tollal tundus, et Dingo on võrreldes suures osas üsna veidrat uinamuinat tootva soome popi-rokiseltskonnaga üsna iselaadi (ja seda heas mõttes). Õnneks polnud nad siiski ainsad, omaaegsetest soome tegijatest sündis täitsa kuulata ka Kirkat, Juicet, Hectorit, Pave Maijast, Miljoonasadet, Hanoi Rocksi ja mitmeid teisi (lisaks otse loomulikult Soome vist läbi aegade parim rokkbänd Leningrad Cowboys). Dingo plussiks võib lugeda ka sedalaadi poppmusa kohta üsna teraseid tekste.
* Versioon 2 – Mari-Leen Kaselaan ja maakeelne “Rahutu Tuhkatriinu”. Üheksakümnendate eesti popi stiilis kaver – ent erinevalt kogu 2QS moosisest tümakast on selles lisaks tümpstaustale ka reaalne pauer sees (eriti hea on agressiivne hammond refräänis). Miskipärast on nad aga refrääni alguse meloodiajoonise ära muutnud.
* Versioon 3 – taas üle lahe, soomlaste “nelja meistri” (Kirka, Pepe, Hector ja Pave olid soome analoog meie “kolmele tenorile” ehk Ivole, Jaagule ja Tõnisele) staadionikontserdilt 2004. aastal. Endale meeldib see Pave Maijase (kes oli muide Dingo hiilgeajal nende põhiline taustajõud) lauldud versioon vaat et kõige rohkem – Dingo hitist on siin tehtud tõsine, hea saundiga ja jõuline klassikaline rokklugu.