Ubuntu 12.04

Kahjuks on Linuxi maailmas seis endiselt selline, et lollikindlat, Eesti tavainimesele sobivat Linuxit ei ole võtta (Estobuntu on sellele ehk kõige lähemal). Ubuntu suutis selle staatuse eelmisel kümnendil peaaegu et kätte saada, siis aga tõusis neil miski asi pähe ning Unity-ajastu kestmine näitab, et tegijad pole sellest tänini aru saanud – ehkki Distrowatchis algusest peale hoitud edetabelitipu kaotamine võiks ju selge signaal olla.

Oleks Unity ainus vääratus Linuxi töölaual, poleks hullu – Linuxi suurimaid plusse on ju valikuvõimalus. Igaüks kasutab seda, mis meeldib. Paraku aga on ka kõigil teistel keskkondadel (GNOME Shell, KDE, XFCE, LXDE…..) mingi kiiks, mis mängu rikkuma kipub. KDE on alati olnud raskepärane (ehkki suurte võimalustega) ja siinkirjutaja arvates tavakasutajale ebasobiva loogikaga, pealegi on selle viimaste versioonide kvaliteet olnud üsna hüplev. XFCE  võiks oma “GNOME Lite” -lähenemisega sobida, kuid eestindus on võrreldes KDE ja GNOME omaga kehvapoolne (Kakk on suht põhimõtteline emakeelse tarkvara pooldaja). Pealegi ei taha see senise kogemuse järgi Compiziga hästi koos töötada (lisaks iluviguritele on Ring Switcher ja keerlev kuubik ka väga praktilised töövahendid). LXDE on selge suunitlusega nõrgemale riistvarale ja sellisena väga vajalik, ent piisavalt võimeka arvuti korral eelistaks teisi (sellest jäi muide kirjutamata – Kaku senine läppar, Dell XPS M1330, oli väga asine tööriist, kuid viimaks sai videokaart otsa ja uuendamine oleks läinud vaat et kallimaks kui uus arvuti. Seetõttu on nüüd kasutusel uus “kannel”, Dell Latitude E5420 – igati asine pill, ainus miinus on senisest tunduvalt suurem kaal).

Aga kui viimaks tuli ülalkirjeldatud uuele läpparile süsteem  ja töölauakeskkond valida, siis peale pikka kaalumist jäin endiselt Ubuntu peale. Süsteemi põhi on hea, ümbritsev toetav taristu (foorumid, blogid, PPA-varamud jne) on ulatuslik, toetus on pikk (uuel versioonil 5 aastat) ning mis väga oluline, tarkvara on piisavalt uus ja samas piisavalt testitud. Kui lauaarvutis saab igasugu eksperimente teha, siis läpakas on asi, mis peab töötama, kuna loengud ja ettekanded katkisest läpakast ei küsi.  Tööl lauamasinas olev Mint on küll üldiselt päris toimiv ja ilus süsteem, ent mõned ebakohad on ka seal (näiteks kipub pikemaajalise passiivse seismise järel venima). Seal kasutatava Cinnamoni keskkonna kohta ütleks kurja slängi kasutades, et see imeb GNOME 3 variantidest kõige vähem… MATE ehk GNOME 2 taassünd on vähemalt esialgu liiga toores, et töökindlust eeldavas masinas kasutada.

Seega on Kaku läpaka töökeskkonnaks hetkel Classic Gnome ehk paketina gnome-session-fallback.  Ideaalist on ka see kaugel (näiteks oli paras keemia Skype’i tööriistaribaikooni nähtavakssaamine – Skype’i akna sulgemisel jäi see tööle, ent aktiivseks seda enam ei saanud), kuid pikema sättimisega on sellest võimalik toimiv töölaud saada. Alumine paneel on asendatud Avant Window Navigatori dokiga, kasutusel on Compiz koos kuubiku ja akendekeerutajaga.  Nii et tulemus on enam-vähem – kuid kindlasti ei ole Ubuntu 12.04 süsteem, mille võiks “lambist” vanaemale arvutisse installida.

Lõpetaks siiski positiivse noodiga. Suur kisa sel teemal on viinud Ubuntu mitme monitori (ja projektori) toe sinnani, et pannes 1024 x 768 lahutusvõimega projektori 1400 x 900 ekraaniga läpakale sappa, toimis asi laitmatult kohe ühendamisel.  Ei mingit vajadust F-klahvide või sama reso peale sättimise järele. Selle koha pealt tuleb Canonicali poole selgelt pöial tõsta.