ITSPEA kursusel uuriti sel korral kaht erinevat IT-juhitüüpi. Ei teagi, kas asi oli pühades või selles, et tähtaeg tuli teistkordselt neljapäevale, aga nädala “saak” jäi mõneti lahjemaks kui mõnel varasemal nädalal. Teisalt aga ületas esimene osaleja juba positiivse hinde miinimumläve ehk 51 punkti. 🙂
Aga ülestõusmispühade eelõhtul (Suurel neljapäeval) jätkab siis Iona kuulamisega. Neljanda Iona albumina ilmus 1996. aastal Journey Into the Morn. Plaadil teeb kaasa terve rida lisajõude just keldi muusika poole pealt – Maíre Brennan, Troy Donockley, Terl Bryant (ning taas kord ka Robert Fripp – aga saundis on ehk kõige märgatavam Terl Bryanti löökriistamäng). Alguse “Bi-se i mo shuil” on atmosfääriline ja mõtlik uuskelti lugu – seda teksti (inglise keeles “Be Thou My Vision”, eestikeelsena “Ole mu nägemus”) on palju rohkem lauldud hoopis teise viisiga. Selle järel on “Irish Day” hea hoogne keldirokk (ühena vähestest kuuldud selle stiili lugudest naishääle esituses – muusikaliselt sarnaneb see tublisti hoopis Runrigile). “Wisdom” on segu uuema aja “A-ha”-st ja progerokist. “Inside My Heart” oma ilusa kitarritekstuuriga toob silma ette Kellsi raamatu (päris raamatu, mitte Iona samanimelise albumi). Plaadi üheks põhitooniks ongi tugeva instrumentaalkomponendiga keldi progerokk – võib-olla kõige klassikalisem näide on ligi 12-minutine “Encircling”. Atmosfäärilist poolt aga esindab lisaks avaloole veel kuueminutiline “Lindisfarne”, “The Search” ja “Divine Presence”, ilus kombinatsioon keldi saundist ja vanaaegsest vaimulikust hümnist on ka lõpulugu “When I Survey”.
Open Sky ilmus 2000. aastal – seltskond oli mõnevõrra muutunud ja lood läinud märgatavalt pikemaks, alguse progeinstrumentaal “Woven Cord” on ligi kümneminutiline. See on sarnaselt eelmisega segu progerokist ja keldi ambient’ist, mingil määral võiks siin ka filmimuusika elemente näha (ehkki otsest kasutust ei tea sel olnud olevat). Muusika on endiselt kvaliteetne, aga “pähe kinnijäämist” siin praktiliselt ei ole – see plaat on kummalisel kombel mõistuse- ja mitte südamemuusika (ehk kõige lähemale jõuab lõpus “Songs of Ascent”-sari, mis meenutab veidi Oldfieldi The Songs of Distant Earthi).
2006. aasta The Circling Hour jätkab suurel määral eelmise plaadi rida. Korralik ja hästi tehtud, aga esimene kõrvu kikitama pannud lugu oli alles neljas – 11-minutiline “Wind Off the Lake” on alguse otsas päris hea sulam traditsioonilisest keldi vile- ja torupilliga tantsuloost ja progest, edasi tuleb midagi Peter Gabrieli loomingu sarnast, siis jälle jupp keldiproget ja lõpus natuke tasast ambienti. Edasi jätkus plaat aga samamoodi kui enne – tänapäeval vist liigitub selline peamiselt helivärvingutele keskenduv stiil hoopis post-rocki alla.
Ja seni viimane stuudioalbum, 2011. aasta Another Realm. Siit jääb enam kõrva teine lugu “The Ancient Wells”, mis on põhiosas Iona poproki- ja progerea segu, kuhu on juurde pandud veel traditsioonilise keldi kõlaga soolo-osad. Sama rida on plaadil veelgi – sellisena on see natuke elavam ja ka “meinstriimim” kui paar eelmist albumit. Ent on ka toda natuke ebamäärast huvitava kõlaga, kuid kergelt vormitut rida.
Iseenesest oli see mõtlik ja mitte üldse halb kuulamine, ülestõusmispühadesse ja eriti Suure reede eelõhtusse päris sobiv (ehkki Iona varasemad plaadid meeldisid rohkem). Aga järgmiseks korraks tuleks jälle vunki juurde keerata.