ITSPEA ja Iona, 2

ITSPEA kursusel uuriti sel korral kaht erinevat IT-juhitüüpi. Ei teagi, kas asi oli pühades või selles, et tähtaeg tuli teistkordselt neljapäevale, aga nädala “saak” jäi mõneti lahjemaks kui mõnel varasemal nädalal. Teisalt aga ületas esimene osaleja juba positiivse hinde miinimumläve ehk 51 punkti. 🙂

Aga ülestõusmispühade eelõhtul (Suurel neljapäeval) jätkab siis Iona kuulamisega. Neljanda Iona albumina ilmus 1996. aastal Journey Into the Morn. Plaadil teeb kaasa terve rida lisajõude just keldi muusika poole pealt – Maíre Brennan, Troy Donockley, Terl Bryant (ning taas kord ka Robert Fripp – aga saundis on ehk kõige märgatavam Terl Bryanti löökriistamäng). Alguse “Bi-se i mo shuil” on atmosfääriline ja mõtlik uuskelti lugu – seda teksti (inglise keeles “Be Thou My Vision”, eestikeelsena “Ole mu nägemus”) on palju rohkem lauldud hoopis teise viisiga. Selle järel on “Irish Day” hea hoogne keldirokk (ühena vähestest kuuldud selle stiili lugudest naishääle esituses – muusikaliselt sarnaneb see tublisti hoopis Runrigile). “Wisdom” on segu uuema aja “A-ha”-st ja progerokist. “Inside My Heart” oma ilusa kitarritekstuuriga toob silma ette Kellsi raamatu (päris raamatu, mitte Iona samanimelise albumi). Plaadi üheks põhitooniks ongi tugeva instrumentaalkomponendiga keldi progerokk – võib-olla kõige klassikalisem näide on ligi 12-minutine “Encircling”. Atmosfäärilist poolt aga esindab lisaks avaloole veel kuueminutiline “Lindisfarne”, “The Search” ja “Divine Presence”, ilus kombinatsioon keldi saundist ja vanaaegsest vaimulikust hümnist on ka lõpulugu “When I Survey”.

Open Sky ilmus 2000. aastal – seltskond oli mõnevõrra muutunud ja lood läinud märgatavalt pikemaks, alguse progeinstrumentaal “Woven Cord” on ligi kümneminutiline. See on sarnaselt eelmisega segu progerokist ja keldi ambient’ist, mingil määral võiks siin ka filmimuusika elemente näha (ehkki otsest kasutust ei tea sel olnud olevat). Muusika on endiselt kvaliteetne, aga “pähe kinnijäämist” siin praktiliselt ei ole – see plaat on kummalisel kombel mõistuse- ja mitte südamemuusika (ehk kõige lähemale jõuab lõpus “Songs of Ascent”-sari, mis meenutab veidi Oldfieldi The Songs of Distant Earthi).

2006. aasta The Circling Hour jätkab suurel määral eelmise plaadi rida. Korralik ja hästi tehtud, aga esimene kõrvu kikitama pannud lugu oli alles neljas – 11-minutiline “Wind Off the Lake” on alguse otsas päris hea sulam traditsioonilisest keldi vile- ja torupilliga tantsuloost ja progest, edasi tuleb midagi Peter Gabrieli loomingu sarnast, siis jälle jupp keldiproget ja lõpus natuke tasast ambienti. Edasi jätkus plaat aga samamoodi kui enne – tänapäeval vist liigitub selline peamiselt helivärvingutele keskenduv stiil hoopis post-rocki alla.

Ja seni viimane stuudioalbum, 2011. aasta Another Realm. Siit jääb enam kõrva teine lugu “The Ancient Wells”, mis on põhiosas Iona poproki- ja progerea segu, kuhu on juurde pandud veel traditsioonilise keldi kõlaga soolo-osad. Sama rida on plaadil veelgi – sellisena on see natuke elavam ja ka “meinstriimim” kui paar eelmist albumit. Ent on ka toda natuke ebamäärast huvitava kõlaga, kuid kergelt vormitut rida.

Iseenesest oli see mõtlik ja mitte üldse halb kuulamine, ülestõusmispühadesse ja eriti Suure reede eelõhtusse päris sobiv (ehkki Iona varasemad plaadid meeldisid rohkem). Aga järgmiseks korraks tuleks jälle vunki juurde keerata.

ITSPEA ja Iona, 1

ITSPEA kursusel lahati sel nädalal professionaalsust ja erinevaid  haridustasemeid. Paraku juhtus ka nii, et mitmete blogipostituste autoriks tundus olevat… üks C-tähega asi. Kindlasti kasutati seda muidugi ka varem, aga sel korral olid need postitused paremini näha.  Nii et ilmselt tuleb ikkagi hakata õppeaineid ringi tegema ja kirjaliku töö osa vähendama. Või teise, riskantsema variandina kasutada võitluskunstide lähenemist – “Mine poodi, osta endale vöö. Ma senikaua õpetan neid, kes päriselt õppida tahavad.”.  Kurb on aga see, et nii toodame veelgi juurde neid, kes liiderlikkust kiiduväärt omaduseks peavad.

Eks näe, mis sellega edaspidi saab.

Aga peale metallimürinat võtaks lugemise kõrvale kuulamiseks midagi rahulikumat ja (taas) iiripärast. Kuna ülehomme on palmipuudepüha ja seejärel algab ülestõusmispühade nädal, siis on sobilik võtta ette üks keldi kristluse parimaid muusikalisi väljendusi ehk Iona. See bänd on korduvalt ka Eestis käinud, esmakordselt vist omaaegsel Gospelfestivalil Linnahallis ning viimati veel kusagil kümne aasta eest.

Tegelikult ei ole Iona päris stiilipuhas “keldi asi” – alustati kaheksakümnendate lõpus, kuid “keldimaania” ehk Enya stiilis muusika esiletõus jääb natuke hilisemasse aega. Mitmed allikad liigitavad bändi hoopis progeroki alla. See aga ei muuda selget keldi nooti ega ka vaimulikku tausta (nimigi viitab saarele Šotimaast läänes, kuhu püha Columba rajas ühe tähtsaima kloostri keldi kristluse ajaloos).

Selle üsna kirju tausta ja seltskonnaga bändi põhijõududeks on algusest peale olnud põhjaiirlannast laulja Joanne Hogg ja kaks multiinstrumentalistist Dave’i – Bainbridge ja Fitzgerald. Ülejäänud koosseis on rohkem vaheldunud. Väheste eranditega on kogu muusika olnud ansambli omalooming (sarnaselt hilisema Queeniga märkisid ka nemad autoriks kogu bändi).

Esimeseks plaadiks oli 1990. aasta nimialbum (Spotifys on taas ainult hilisem kordusväljalase). Avalugu “Turning the Tide” on ilus, atmosfäärilise kõlaga keldi instrumentaal, järgnev “Flight of the Wild Goose” aga seevastu rütmikas progelugu – need kaks stiili määravadki plaadi meeleolu. Joanne Hogg kõlab siin plaadil mitte nii keldilikult, pigem võiks meenuda Cranberries ja Dolores O’Riordan. Aga muusika on hea – rütmimustri (palju on “lombakat” rütmi), pillikäikude ja tehnika poolest proge, vaimu ja meloodia poolest keldi muusika. Enda lemmikuteks on instrumentaalid (“A’Machair” on tõeline tehnikatulevärk), veidi popprokilikuma kõlaga “Dancing on the Wall” ja nimilugu, mida kuulates võibki end vaimus sealt saarelt leida.

Järgmine on 1992. aasta The Book of Kells, samanimelisest kuulsast raamatust inspireeritud kontseptuaalalbum. Kellsi raamat on kunstiteos, kuid ka evangeelium ning plaadi ülesehitus vastabki Uue Testamendi evangeeliumidele. Kahjuks Spotifys seda albumit ei ole, ent vähemalt leidus seal 1996. aasta live-album “Heaven’s Bright Sun”, kus osa selle plaadi materjali peal on.

See näitab ka ära, kui hea laiv-esineja see bänd on (omast käest saan seda ka kinnitada, on õnnestunud Tallinnas kuulamas käia). Seal on muuhulgas “Kells Theme” (plaadi põhiteema, meenutab alguses veidi Vangelise kuulsat “Chariots of Fire’t”, kuid läheb sealt põhjalikult rändama), samuti vahva keeleparalleeliga “Chi-Rho” (kreeka XP ehk Kristuse monogramm kõlab väljahääldatuna nagu ingliskeelne “hero”) ja “Luke” (ka “Luke: The Calf” ehk Luuka evangeeliumi teema). Siin plaadil on Joanne Hoggi hääl juba märksa “keldilikum” – oma osa oli ilmselt ka plaadile hääleseadja ja taustalauljana kaasatud “leedi Clannadil” ehk Moya (Maire) Brennanil.

Kolmandana tuleb 1993. aastast Beyond These Shores, mis on muusikaline kajastus V sajandil elanud püha Brendani müütilisest merereisist “Õndsate Saarele”, millena on mõned välja pakkunud Ameerikat. Brendani legend on muidugi värvikas ning ilmselt mitte kõik ei ole seal ajalugu, ent plaat on hea. Algab meditatiivse vilepilliga (“Prayer on the Mountain”), jätkub bändi ühe tuntuma (jällegi poprokivõtmes) looga “Treasure” (Matt 6:21). “Brendan’s Voyage” (ja lõpus “Brendan’s Return”) on paiguti väga sarnane Clannadi “Legendi” lugudega (see plaat tervikuna sobinukski filmi või seriaali muusikaks). Sellel albumil teeb külalisena kaasa ka üsna tuntud tegelane, “King Crimsoni” kitarrist Robert Fripp. Mõned lood on samuti külalisena plaadil oleva harfimängija Fiona Davidsoni looming.

Järgmisel nädalal on tööde lugemine erandina (Suurel) neljapäeval, siis jätkame sellesse aega sobiva Ionaga.

Ionat kuulamas

Veel üks keldi kristliku muusika klassik taas ära nähtud.

Ionat sai esmakordselt näha 20 aasta eest Linnahallis toimunud Gospelfestivalil (mõnel aastal kannatas see tasemelt täiesti võrrelda umbes samasse perioodi jäänud Rock Summeritega). Jättis muidugi vägeva mulje.  Üks bändi “mootoreid”, multiinstrumentalist Dave Bainbridge käis tollal Tallinnas veel korra, koos Adrian Snelli “Alpha and Omega” projektiga.

Nüüd ei teadnudki täpselt, mida oodata. Et Joanne Hogg endiselt laulda ja Dave Bainbridge pille mängida oskab, selles polnud põhjust kahelda. Küll aga oli küsimus, kuidas mõjus kahe hiilgeaegade tipptegija, löökriistamängija Terl Bryanti ja torupilliässa Troy Donockley lahkumine.

Kummalisel kombel näis, et bänd tundis end esimese paari loo ajal laval veidi kohmetult. Isegi niiväga, et see vahepealne 20 aastat oli muusikute pealt näha. Siis aga saadi end käima ja aastad kadusid ära.  Dave Bainbridge tegi kitraga imeasju ja vahepeal mängis ka sünte. Hollandlasest trummar Frank van Essen mängis edukalt järele Terl Bryanti taldrikurohked trummipartiid ning osutus vahepeal ka suurepäraseks viiuldajaks(!). Ja torudega asjadest joru ajav Martin Nolan oli nii hea muusik kui ka paras kinomees.  Kava koosnes kahest eri elemendist – rahulikumast selgete keldi mõjudega muusikast (vrdl Clannad või Eden’s Bridge) ja teisalt korralikust klassikalisest progerokist, kus keldi elementi pakkus põhiliselt soolokitarriga duelli pidav uilleann-torupill. Lugudest oli kuulda nii vanu hitte (“Chi-Rho” jt) kui uuemaid asju.

Iona kontsert Tallinnas

Rahvast oli kohal päris kõvasti (enam-vähem kogu Nokia oli vist täis) ja bänd sai teenitult hea vastuvõtu.  Tulge teine kord veel. 🙂