Veel üks keldi kristliku muusika klassik taas ära nähtud.
Ionat sai esmakordselt näha 20 aasta eest Linnahallis toimunud Gospelfestivalil (mõnel aastal kannatas see tasemelt täiesti võrrelda umbes samasse perioodi jäänud Rock Summeritega). Jättis muidugi vägeva mulje. Üks bändi “mootoreid”, multiinstrumentalist Dave Bainbridge käis tollal Tallinnas veel korra, koos Adrian Snelli “Alpha and Omega” projektiga.
Nüüd ei teadnudki täpselt, mida oodata. Et Joanne Hogg endiselt laulda ja Dave Bainbridge pille mängida oskab, selles polnud põhjust kahelda. Küll aga oli küsimus, kuidas mõjus kahe hiilgeaegade tipptegija, löökriistamängija Terl Bryanti ja torupilliässa Troy Donockley lahkumine.
Kummalisel kombel näis, et bänd tundis end esimese paari loo ajal laval veidi kohmetult. Isegi niiväga, et see vahepealne 20 aastat oli muusikute pealt näha. Siis aga saadi end käima ja aastad kadusid ära. Dave Bainbridge tegi kitraga imeasju ja vahepeal mängis ka sünte. Hollandlasest trummar Frank van Essen mängis edukalt järele Terl Bryanti taldrikurohked trummipartiid ning osutus vahepeal ka suurepäraseks viiuldajaks(!). Ja torudega asjadest joru ajav Martin Nolan oli nii hea muusik kui ka paras kinomees. Kava koosnes kahest eri elemendist – rahulikumast selgete keldi mõjudega muusikast (vrdl Clannad või Eden’s Bridge) ja teisalt korralikust klassikalisest progerokist, kus keldi elementi pakkus põhiliselt soolokitarriga duelli pidav uilleann-torupill. Lugudest oli kuulda nii vanu hitte (“Chi-Rho” jt) kui uuemaid asju.
Rahvast oli kohal päris kõvasti (enam-vähem kogu Nokia oli vist täis) ja bänd sai teenitult hea vastuvõtu. Tulge teine kord veel. 🙂