… vähemalt ühes asjas. Lugesin viimasest Ekspressist muljeid sellest, kuidas üks eestlane lääneeurooplastest naiivikutega Kuuba “vabaduseparadiisi” vaatamas käis (ja end eestlasena vaat et rahvavaenlasena tundis) ning selle peale sattusin lugema ka paari Eesti ajaveebi. Tuleb välja, et meilgi on latte-kommunistid täiesti olemas (ja just nooremat sorti inimesed).
Nii ja naa… On muidugi tore, kui pukis ei istu Pinochet või mõni muu sarnane võimur ning inimesed saavad vabalt oma mõtteid avaldada (kui reaalne see Euroopas muidugi on, on iseküsimus – tundub, et ühte vurrudega mõrvarit võib vabalt kiita, teise kiitmise eest pannakse aga kinni). Annaks aga Jumal, et rahva ajalooline mälu säiliks ning siinmail ei kuuleks tulevikus naiivarmsaid küsimusi stiilis “kui küüditama tuldi, siis miks te politseid ei kutsunud?”.
Natuke irooniliseks muudab asja see, et meie uusvasakpoolsed on kõvad blogijad. Ajaveebid kui tehnoloogilise toetusega sõnavabaduse parim näide on aga nii mõneski kohas keelatud ning ilmselt lendaks enamik neist inimestest mõnes nende endi poolt idealiseeritavas ühiskonnas nendesamade mõtteavalduste eest hoobilt trellide taha (kui hullemini ei lähe). Mõtlev inimene on ju ohtlik. Väikese hüperbooliga võiks tuua võrdluse – mis on ühist ideelisel kommunistil ja gangsta-räpistaaril? Vastus: kõva hääl, kange suhtumine – ning surm omade meeste kuuli läbi.
Kunagi elas siinmail mees nimega Johannes Vares-Barbarus. Vahel tasuks tema elukäigu üle mõelda.