Salatikatsetus

Eile õhtul sai natuke liha marinaadi pandud ja täna pannišašlõkiks konverditud. Juurde keetsin pruuni riisi (kotikestes). Aga et asi väga ilma oma näota poleks, siis improvisatsioon salati teemal tuli järgmine:

* kolm keskmist tomatit
* peotäis rohelisi purgioliive (paarkümmend tk)
* üks väike sibul
* üks väike sidrun
* head oliiviõli
* maitseaineid (tšillisegu, meresool, basiilik)

Tomatid kuubikuteks, oliivid pooleks, sibul hästi õhukesteks viiludeks, sidrunist mahl välja ja salatisse.  Õli ja maitseained sinna otsa. Segada ja lasta veidi seista.

Jätkub toidu kõrvale kolmele inimesele.

Filmielamus: Taken

See film on esmakordselt nähtud ka juba jupp aega tagasi, nüüd vaatasin üle ja mõtlesin paar muljet kirja panna.

Liam Neeson – Oskar Schindler. Priest Vallon. Rob Roy. Qui-Gon Jinn. Ra’s al Ghul. Ja nüüd Bryan Mills.

Tegu on taas kord stiilipuhta madinafilmiga, aga ühega parimatest (teisalt ka jõhkramatest), võrreldav Jason Bourne’i saagaga. Neesoni Bryan Mills on üsna räpase minevikuga eriagent – Bourne’i vanem, kogenum ja ohtlikum versioon. Mees, kes on treenitud üsna jubedaid asju korda saatma. Ja isa, kes on valmis oma röövitud tütre päästmiseks pool maakera koos selle ettejäävate elanikega juppideks lahti võtma.

Luc Besson on teinud muuhulgas ka Nikita-loo ja käekiri on suuresti sama. Pinget jagub filmis ikka päris korralikult ning võitlusstseenid on tasemel (kui Neeson osagi neist ilma dublandita tegi, siis müts maha tema ees).  Nagu viimase aja filmides levinud, kasutab ka Mills mingit põrgulikku segu filipiini Panantukanist (veidi ka Escrimast), iisraeli Krav Magast, jaapani jujutsust ja hunt teab millest veel. Ja see töötab vähemalt ekraanil väga vägevalt.  Viimane pahalane tapleb [L] karambitiga, mille autentset kasutust ka just tihti filmides ei näe.

Nõrgemaks kohaks jäävad tagaajamisstseenid, mis kisuvad kohati Bondiks kätte. Aga suurem osa sellest, mis väljaspool madinat filmi vaadatavaks teeb, on jällegi Neesoni töö – Bryan Mills ei ole Qui-Gon Jinn, vaid kohati pigem Ra’s al Ghul / Henri Ducard. Kõige jõhkram stseen filmis ei ole mitte füüsiline taplus, vaid Millsi telefonimonoloog.  “Ma ei tea, kes te olete, raha mul pole, kuid see-eest on hulk erilisi oskusi, mis teevad minust teiesuguste õudusunenäo. Kui te tüdruku lahti lasete, siis ma teile järele ei tule. Kui ei, hakkan teid otsima, leian üles…  ja tapan ära.”. Ja Neesoni esitus on selline, mis võtab seda telefonis kuuldes tõenäoliselt kõhu hirmust lahti. Rääkimata sellest, et ähvardus filmi lõpuks täiel määral täide viiakse.

Kuuldavasti tehakse filmile järge. Näis, kuidas see välja kukub.