Laulupidu vaadates

Kahjuks suur osa jäi muude toimetuste tõttu nägemata, nägin vaid suure kontserdi lõpposa ja sedagi teleka vahendusel. Aga see oli tõsiselt vägev. Oleks tahtnud ise ka Lauluväljakul olla – seda võimast tunnet oli aga isegi läbi teleka tunda. Kohalolijad said kindlasti uhke elamuse ning Lõuna-Aafrika mustad poisidki (vt eelmine sissekanne) võivad ühe ilusa muljega koju sõita.

Üldse tundub, et eesti rahval hakkab vaikselt kõige hullem pohhuismus üle minema. Üha enam tajutakse, et ka teised ümberringi on olulised. Tahaks loota, et see mõte pole liiga optimistlik.

Tuli mõte, et aprillikaagid äratasid üles midagi, mida nad mingil juhul poleks soovinud – laulva revolutsiooni vaimu. Muuhulgas käis Kakk hiljuti oma KL liikmepiletit pikendamas ning sealt öeldi, et rahvast on kõvasti juurde tulnud ja tuleb veel.

Aga see vene tibi, kes taas kord üritas Tõnismäele laternaposti mängima minna ja seejärel kiire priiküüdi piirile sai, oleks võinud parem laulupeole minna. Oleks saanud toreda elamuse ning ehk hakanud ka mõtlema, kas kõik Kremlist ettesöödetav ikka mõistuspärane on… Kahjuks tegi tüdruk vale valiku.