Filmielamus: Templirüütel Arn

Rootslaste 2007. aasta pikk filmilugu tuli ühel õhtul ka meie telekast, ehkki seda oli juba varem nähtud.

Ilus film, kohati täiesti võrreldav isegi “Sõrmuste isanda” filmiversiooniga.  Arni ja Cecilia lugu kannatab täiesti Aragorni ja Arweniga võrrelda ning Arn ei ole Keskmaa kuningast kehvem mõõgamees.  Kindlasti on tegu mõneski mõttes idealiseeritud kujutusega omast ajastust, kuid pigem see kui sekularistide äralörtsitud (täiesti subjektiivne arvamus) “Kingdom of Heaven”. Viimane lihtsalt ei küüni mõningaid asju mõistma, ehkki häid kohti on ka seal.

Ja õnneks on ka siin mitmed mitte nii läikivad stseenid sees. Surmani vastik kloostriabtiss (ilmselt “Viimse reliikvia” oma kaksikõde), omaaegne “sanktsioneerimata armastuse” eest 20 aastaks “meeleparandusele” saatmine, templirüütlite “imettegev rist” ja selle tolmulangemine peale Saladini rünnakut jne.  Aga kogu loo üldpilt jääb kummaliselt helgeks isegi siis, kui peategelane filmi lõpus haavadesse sureb.

Peale peategelaste on huvitavaid tegelaskujusid veel. Sümpaatsed on Arni kaks vaimulikku kasuisa (kellest noorem osutub endiseks templirüütliks ning õpetab Arni sõdalaseks välja).  Täiesti positiivse poliitkorrektsusena võiks mainida moslemitest vaenlaste väepealiku Saladini tegelaskuju, kes sarnaneb siin suuresti Walter Scotti “Talismanis” esitatuga (ja ka Arni sõprus temaga näib olevat sealt inspiratsiooni saanud).

Aga peale filmi vaatamist tekkis uus ind ka euroopa mõõgakunst selgeks saada.  Arni mõõgameisterlikkuse üheks saladuseks on üsna nutikalt valitud mõlemakäelisus – sellele on väike vihje juba filmi alguses kloostris, kus poiss kirjutades vargsi sule  teise kätte vahetab. Mõõgakäe vahetamist esineb pea kõigis lahingustseenides ning viimases suures lahingus taanlaste vastu saab see saatuslikuks ka vaenlase väepealikule, kes ei oska juba tõsiselt haavatud vastaselt “vale nurga alt” hoopi oodata ja vasaku käe vägeva diagonaallöögiga loojakarja saadetakse.   Stseen, kus noor Arn isa asemel duelli peab (filmi leiab – ei tea, kui legaalselt – ka Tuubist, konkreetne jupp on [L] siin), on väga kihvtilt lahendatud – esmalt juba see, kuidas pruunis mungakuues Arn ristimärgi teeb ja siis klassikalises [L] Alber’is ootele jääb (seal oli juba kerge zeni lõhn juures). Lõpplahendus ka (see jääb YouTube’is järgmise jupi algusse) – korra juba alistatud ja ellujäetud vastane üritab üsna räpast rünnakut, misjärel tema mõõk teeb uhke lennukaare koos mõõga külge jäänud labakäega. Jõhker, aga mõjuv. (väikese ebarealismina mõjub lähipilt käekönti hoidvast vastasest – päriselt pritsiks puhtalt läbilõigatud randmeveenist laias kaares teadagi mida. Aga ju siis ei tahetud nii julma pilti teha)

Seega võiks öelda – jällegi üks hea poistekas, mis aga sobib täiesti ka natuke tõsisemale vaatajale.

Kommenteerimine on suletud.