Dubai, 3

Laupäev, 10.05

Hommikul pidin alguses kohe rääkima, aga tehti jooksupealt muudatused ja ettekandejärg jõudis kätte alles paari tunni pärast. Üldiselt läks ilusti, pärast sai mitme inimesega edasi arutada (slaidid leiab [L] tavalisest kohast). Lauanaaber onu Wolfgang läks varem koju, aga lubas kindlasti ühendust pidada ja kinkis ühe vaba tarkvara teemalise konverentsikogumiku. Edasi läksid jutud üsna spetsiifiliseks ja uue tulijana oli raske asjadele pihta saada. Mõned huvitavad detailid õnnestus siiski kirja panna.

Lõunasöögi eel keerasin korra tukkuma – aga olin nii väsinud, et magasin lõuna maha ja ärkasin õnneks 10 min enne kahte, mil pidi pärastlõunane sesssioon algama. Olin aga piisavalt zombi, et lasin viimasest tehnilisest sessioonist jalga ja magasin enne õhtusööki veel poolteist tundi. Õhtulauas sai seekord istutud projekti põhivedajate seltsis – oli päris vahva jutuajamine. Toit oli ka hea – abivalmis personal aitas välja uurida ilma jahuta tehtud toidud ning see maapähkli-krevetisegu riisiga oli tõesti maitsev (ehkki üsna krehvtine). Tellisime seltskonnaga söögi juurde omal kulul igaüks klaasi majaveini, läks 40 kohalikku raha ehk umbes 8 eurot (kodus saab selle eest muidugi pudeli head või kaks pudelit lihtsat veini – aga vahel võib). Huvitaval kombel ei ole siinkandis jootraha jätmine tavaks.

Istusime kella kümneni, siis tulin ära. Seega oli esimene enam-vähem normaalse pikkusega õhtu siinkandis, kaks esimest lõppesid pool kaks öösel. Ligunesin üle hulga aja mõnuga pikalt vannis (kodus ei saa).

Pühapäev, 11.05

Hommikul pidi toimuma tehniline arutelu, seega Kakul soovitati alles kella kümneks laekuda. Sai siis rahulikult hommikulauas istutud – ja näe, ka suur osa ülejäänud seltskonnast tolknes hoopis sealsamas (üldse tundus, et sel üritusel läheneti kellaegadele natuke… loominguliselt). Tegelikuks programmiks läks alles peale lõunat – tellitud minibuss viis meid esmalt sealsesse Ränioaasi ehk Silicon Oasise nimelisse paika, kuhu kohalikud bossid plaanivad tohutut teadusparki. Rahaga ilmselt ei koonerdata ning praegugi valmisolevad paigad olid väga vinge väljanägemisega. Saime esmakordselt kokku ka tõeliste emirati’dega ehk kohalike päriselanikega, kes kuuldavasti peavadki siinkandis vaid kõige tähtsamaid ameteid, kogu tavapärane ja lihtsam töö on hindude ja filipiinlaste seljas.

Dubai Ränioaas

Seejärel käisime ära ka New Yorkis asuva Rochester Institute of Technology kohalikus filiaalis, mis töötab ameerika õppesüsteemide ja tavade järgi (sh maksab õppimine ka korraliku kopika). Seal räägiti meile ka Ankabuti-nimelisest asutusest, mis on sealne analoog Eesti EeNETile. Kokkuvõttes oli väga huvitav külaskäik. Muide, meie afgaanide sealne ülemus prof. Babury on õppinud omaaegses NL-s ning räägib korralikku vene keelt. Muuhulgas sai bussis ka omaaegseid nõuka-anekdoote räägitud – sedasorti huumori jaoks peab olema toda lollidemaad ise ligidalt näinud.

Tagasi jõudes sai enne õhtusööki veidi tukkuda (kogu reisi iseloomustas üleväsimuse kuhjumine ja seda hoolimata sellest, et uneprobleeme ei esinenud). Õhtulauas jätsime rahvaga nägemiseni ning õhtul kell 23 võtsime kolme peale takso ning sõitsime lennujaama.

Esmaspäev, 12.05

Öine lend Dubaist Frankfurti läks enam-vähem, ehkki kõrvalistmele maandus Baruto mõõtu saksa kutt, kes suure osa ruumist ära hõivas. Lufthansa vähemalt leidis seekord ka gluteenivaba toidu üles ning mingi tunnike või poolteist õnnestus vist isegi lennukis magada. Igavese nuhtlusena tuli turvakontrolli läbida seekord nii Dubais kui Frankfurtis – õnneks viimases lasti läbi mingi kiirema kanali ning väga hullusti ei puistatud (püksirihma mahatirimine on igavene keberniit, seda on hirmus kehv uuesti püstijalu tagasi toppida). Tallinna lend tõsteti Frankfurtis ka terminali teise otsa (õnneks oli aega piisavalt) ning takkapihta jäi see veel ka jupp aega hiljaks. Seega seekord jättis Lufthansa tavapärase hea mulje asemel nii ja naa mulje (oli häid asju ja jama ka).

Tallinnas lennukist maha, auto parklast välja ja koju. Hullult väsitav reis oli, aga ei kahetse – sai uut infot (nüüd on veidi selgem pilt, mida afgaanidele pakkuda), uusi kontakte ja veidi õnnestus isegi Dubaid näha. Suveniiride jahtimiseks polnud aega, haarasin Dubai lennujaama kioskist kaasa väikese Burj Khalifa (hetkel maailma kõrgeim hoone – seekord aga õnnestus seda vaid mööda sõites ja kaugelt näha) kuju ning Ankabuti kohvikruus kingiti RIT külaskäigu ajal. Kunagi võiks pikemalt minna – aga siis ilmselt talvisel ajal ja märksa vabamas riietuses kui seekord (vastavalt korraldajate soovile tuli joosta ringi pintsaku ja viigipükstega, lipsu õnnestus siiski vältida). Aga kõige parema mulje jättis reisil hoopiski hotellipersonal – tõsiselt profid teenindajad, vastutulelikud ja head suhtlejad ning seda ilma pugemata ja tippe nuiamata. Seega Kakk soovitab Sheraton Deira hotelli teistelegi.