Kakk käis Saku Suurhallis skorpareid kuulamas.
Enne oli kuuldud igasugu jutte. Et tulevad siia pensipõlve edasi lükkama, et Klausi hääl olevat kehv jne jne. Kohapeal osutus see kõik jamaks.
Ei mingeid vananevaid lembelaulikuid – tulemuseks oli poolteist tundi pidevat andmist. Kava oli pigem hevi kui tavapärane raske rokk. Viimati kuulsin Scorpionsit laivis Lauluväljakul, kui trummariks oli Herman Rarebell – kahe basstrummiga mängiv James Kottak on aga bändi kogu saundi jupi maad raskemaks keeranud. Ballaadid siiski päris ära ei jäänud – esimeses pooles tulid järjest “Send Me an Angel” ja “Holiday” (kust sai selgelt aru, miks Rudolf Schenkerit üheks maailma parimaks rütmikitarristiks peetakse – Scorpionsit iseloomustab ühe asjana just lihtne, aga filigraanne taustapartii) ning lisalugudena “Still Loving You” ja “Wind of Change”. Kontserdile pani vägeva punkti “Rock You Like a Hurricane”. Ainus kripeldama jäänud lugu, mida oleks tahtnud kuulda, oli “When the Smoke is Going Down”…
Klaus oli mõned lood veidi madalamaks tõmmanud, aga hääl oli endiselt tugev ning võttis vajadusel ka kõrged noodid välja. Ja sama tembu kui viimati tegi ta ka nüüd – peale kogu kontserdi kestnud ringikargamist vilistas puhtalt ära “Wind of Change” alguse… Kitarristid ja trummar esitasid ka soolonumbrid, Kottaki trummitsirkus oli seejuures täiesti omaette show’d väärt.
Kummaline oli see, et see kontsert sai suhteliselt vähe reklaami – mitmed tuttavad tegid takkajärgi suured silmad: “Misasja? Scorpions?”. Ehk seetõttu oli ka saalis vabu kohti näha. Häbiasi, see oli väga korralik rokietendus.