31.05.2008 arhiiv

Cambridge Vol. 2

31.05.2008

Tagasi kodus… Üldiselt läks kenasti, kuigi töises mõttes jäi asja tulemus nadiks. Tegelikult võiks aga arvata, et kaotasid isegi rohkem inglased, et nad ainult kaks inimest kokku said – TLÜ HTK ja IMKE valdkonnad on ilmselt need üsna vähesed võimalikud, kus meil oleks Cambridge’ile üht-teist uut pakkuda. Seda enam, et inglaste IT-asjandus jättis selle põgusa kokkupuutega ikka samalaadse mulje nagu kunagi ca 15 aasta eest Manchesteris – Eestist paar head aastat maas. Kindlasti on tegelikult valdkondi, kus nad ka ees on, aga näiteks WiFi levik on lahjem, sotsiaalne tarkvara etc suht tundmatu ja mitmed asjad veel. Ilmselt segab ka juba 15 aasta eest häirinud kontrollimaania – hotelli WiFi on kinnine ja tasuline (ning ajamõõtjaga), vähemalt kasvatusteaduste majas puudus vaba võrk täiesti ning külaliste taotlusele võrku pääseda vaadati üsna arusaamatu pilguga.

Aga eile mindi siis pealelõunal linna peale. Esmalt läbi uhke ja ajaloolise Selwyni kolledži, seejärel jõe äärde “The Milli” kõrtsi (mille seltskond Hansule viidates kohe [L] “LeMilliks” ümber ristis) lõunat sööma. Siis veel jalutuskäik südalinnas. Viimaks tagasi jõe äärde, kus otsustati ära proovida ka “punting” ehk natuke Veneetsia gondlite moodi pikkade ja kitsaste paatidega sõitmine. Erinevalt gondlist aga juhitakse ja aetakse seda paati edasi teivashüppe teiba mõõtu pika toikaga, millega tuleb põhjast tõugata. Udjaja pidi seisma ahtris püsti ning see võttis algul Peetrilt ja hiljem Martinilt üksjagu tasakaalu. Jõgi oli täis teisi paate lõbusate seltskondadega ja suuri priskeid parte, kes tulid kohe tolli nõudma (mida meil anda polnud). Tagasiteel õnnestus kahel korral toigas põhja kinni jätta ja tuli sellele järele  minna (õnneks on ninas istujal juhtimiseks kanuumõla, millega õnnestus tagasikäik anda). Üllatuse valmistas ka kaldal pingil istuv sell, kes hõikas midagi sellist, et näe, mis keelt siin ka kuuleb. Tegu oli kohaliku matemaatikatudengiga, kes pärit Tartust…

Cambridge tundub üsna unistuste kohana nii tudengi kui õppejõu jaoks. Akadeemilisuse vaim on meeletult tuntav, õpi- ja töökeskkond ülimalt hea. Ainus asi on tudengi jaoks ilmselt rahamure…

Pärast paadisõitu toimus jõekaldal tudengikoloonia juures (umbes nagu Tallinnas Niguliste külje all) teaduslik vestlus õllepintide taga. Sai päris huvitavat juttu ajada ning ka kohaliku õllevaliku ära proovida. Ilm oli väga mõnusalt soe ja tuli endal ka täitsa rebase tunne peale… 🙂  Pärast käisime veel linna peal ja viimaks juba hämarikus maandusime ühte Tai söögikohta sööma.

Peale sööki oli juba pimedaks läinud. Käisime korra kuulsas kohalikus pubis The Eagle (seal pani turvatibi Peetri resoluutselt paika ja kupatas ta ukseesiselt õllepindiga tuppa tagasi, kuna ukse ees juua ei tohtinud…). Teised tahtsid veel linna peal kolada, tulin üksi öömajapaika tagasi. Väga mõnus jalutuskäik – Tallinnast erinevalt ei tekkinud kordagi mingit ohutunnet. Siin on küll üksjagu laaberdamist ja purjus kodanikke, aga mingit agressiivsuse märki ei näinud kohapeal kordagi.

Öö oli nagu oli. Korteris oli koos ligi paarkümmend inimest ning magada tuli kes kus juhtus. Õnn veel, et padigi leidus, tekiks anti saunalina ja magamispaigaks (õnneks pehme) põrandavaip… Aega oli alla nelja tunni, äratus oli plaanis 03.30. Magamist takistas ka kolleegide üksjagu iselaadne jauramine: ilmselt hakkab inimene magamata peaga teinekord imelikke asju tegema-rääkima. Aga kahtlemata oli lõbus kogemus. Hommikul tuli sõita lennujaama.

Et seltskond muidu väga positiivse elamuse peale Cambridge’i umbe ära ei armuks ja ikka Eestisse tagasi tuleks, näidati meile ära ka ilmselt linna suurimad idioodid. Veel enamgi, me võtsime nad Tallinna kaasa (tahtmatult muidugi).

Ehk siis esmakordne lähem kokkupuude kuulsate briti poissmeestega. Kakk on alati pidanud Beavist ja Buttheadi üle vindi keeratud kirjanduslikeks kangelasteks – aga nüüd istusid need lennukis enda selja taga. Samasugune sõnavara: “höhöhöhö”, “uh-uh”, “cool!” ja debiilne “hehehe, hehe, hehehehe” naer. Ainult et teismeliste teledebiilide asemel olid nüüd ca 35-40-aastased täiesti elusad jobud. Üsna häiriv paralleel tekkis ca 90-ndate algusega, kui Eestis käis muidu väga toreda soome rahva ülbe ja  ennasttäis põhjakiht. Nüüd on siis poro (NB! Enamik soomlasi ei ole porod) asendunud ilase, läbustava ja valimatult jalga tõstva buldogiga…  Lennuki personal igatahes puges nende ees täitsa samamoodi nagu omal ajal Otsal ja Tallinki laevadel, ehkki tüübid räuskasid üle lennuki ja tegid ka stjuuardi-stjuardesside kohta imelikke märkusi. Suhteliselt vastik.

Aga kui see viimane välja arvata, oli täitsa tore reis.

APDEIT 04.06 – moblaga tehtud pildid on nüüd [L] Kakkr’is üleval.