Tore oleks, kui Hiina ei saaks lähiajal EBU liikmeks. Vastasel juhul kordub tänane hääletuspalagan veel palju hullemal kujul ja hääletamine kaotaks lõplikult mõtte. Mitte et tal praegu eriti suur mõte oleks, aga ikkagi… Eestil tasuks järgmine aasta teha korralikult Laululahing, Superstaar ja muud kodumaised konkursid, millega televaatajaid püüda (see peaks senise kogemuse kohaselt juba päris hästi välja tulema) ning saata see kupatus lõplikult pensionile. Selles mõttes on isegi hea, et võit sinna läks, kuhu läks.
Mõned arvamused on selle asja kohta veel, aga neid ei hakka siia kirja panema.
Eurovisioon on nagu naiste tennis. Vanasti oli jäme ots Lääne Euroopa ja USA käes. Nüüd kus piirid lahti, ruulib Ida Euroopa ja Suurbritannia esindajat pole kõrgemal tasemel olemaski. Aga sport, erinevalt muusikast, kunstist ja teatrist, on ausalt mõõdetav.
Päris hea võrdpilt. 🙂 Aga pigem on tegu naiste kettaheitega 60-ndatel aastatel (märksõna Tamara Press).
Mismõttes see eile hääletuspalagan oli? Ma võistlust ei näinud, aga minu arust esimesed kaks kohta on küll täiesti loogilised. Ukrainal oli Eurovisiooni kriteeriumide järgi väga hea lugu ja selle võistluse efektseim lavashow… ise arvasin, et nemad võidavad.
Venemaa võit ei ole mingis mõttes palagan, sest Dima Bilan on populaarne kõigis nendes maades, kust ta 12 punkti sai. Ja Eestis on ta populaarne täiesti tavaliste eestlast hulgas, mitte ainult venelaste seas. Vaata kasvõi rate.ee’d kui ei usu: http://www.rate.ee/interests.php?search_text=dima+bilan (ca veerand hetkel esilehel olevatest “dima bilan” märksõna kasutajatest on täiskasvanud inimesed kusjuures).
Mulle endale muide meeldis teisest eelvoorust kõige rohkem Valgevene lugu, mis samamoodi nagu esimese eelvooru Andorra edasi ei saanud: http://www.youtube.com/watch?v=m-7kR6N_e6Y
Ju ma siis olen eurokriteeriumitest väga kõvasti eemale kasvanud. 70-ndatel käisid Eurovisioonil ABBA ja Cliff Richard, 80-ndatel näiteks tollal väga popid italiaanod Al Bano & Romina Power. Veel kuskil 90-ndate keskpaika (iirlaste hiilgeaeg) oli Eurovisioon veidi vanamoeliste, ent täiesti kvaliteetsete poplugude võistlus. Sedamööda kui Balkan ja Ida-Euroopa võimutsema pääsesid, läks asi palaganiks.
Väike tagasivaade täiesti isiklike arvamustega:
* viimane väga hea laul võitis Eurovisiooni aastal 1996 – Eimear Quinni “The Voice”
* Viimane hea võidulaul – 1997 Katrina & The Waves, “Love Shine A Light”
* Viimane kuulatav võidulaul – 2007 Lordi, “Hard Rock Hallelujah”
* Viimane väga hea osalenud laul – 2003 Urban Trad, “Sanomi”
* Viimane hea osalenud laul – 2005 Wig Wam, “In My Dreams”
* Viimane enam-vähem osaleja – ei oskagi öelda. Kuulatavaks võib lugeda selleaastase Andorra ja Poola.
Mis Dimasse ja palagani puutub, siis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt andsid talle maksimumi kas Serbia-taolised Vene vasallid või siis väga suure vene diasporaaga maad (sh kahjuks ka Eesti ja Läti). Bilani võidu taga oli aga pigem pidevalt igalt poolt tiksunud 5-6 punkti, samas kui maksimumid jagunesid laiali. Seegi viitab pigem aktiivsele immigrantidepundile – võrrelgem kasvõi laulupeo tähtsust väliseestlastele ja meie kama-kaks kohalikele (õnneks selles osas on viimastel aastatel asjad siinmail veidi paranenud). Laulu ja lauljat võib IMHO heaks pidada vaid tänavuse võistluse ülihädises kontekstis, kui sedagi. Sellliseid laule ja lauljaid on MTV täis – tüüpiline segasevõitu orientatsiooniga, lahjendatud valge RnB.
Aga milline on Kaku arvates viimane Eesti laul mis kõlbas kuulata?
Kuulatavad olid nad ehk kõik (mõni rohkem,mõni vähem); mis mulle tõesti ei meeldinud, oli “Nagu merelaine”, ehkki Vrait muidu väga meeldib. Ruffus jättis ka suht külmaks (ehkki lugu oli hästi tehtud) ning Suntribe oli üsna mütsiga löödud. Nii et viimane hea Eesti lugu oli IMHO 1999 “Diamond of Night” Evelin Samueli ettekandes.