Nädalavahetuse nohu oli ikka veidi kimbutamas, aga kuna värske treeningplaan kirjutas ette jätkuva võhmatrenni, siis tuli õhtul jälle Krantsi seljas kondama minna.
Esmalt läbi Veskimöldre Harku mägedesse, ratta mäesõiduomadusi proovima. Need olid igati head, aga tasakaal ja rattatunnetus pole veel need, mis vanasti – igatahes läks korda paar korda juurikate otsas käpuli käia. Aga muidu oli turnimine päris mõnus ja ratas pidas kenasti.
Siis läbi Glehni pargi Mustamäe nõlvale. Nii Harkus kui Nõmmel oli metsas jooksvaid-sõitvaid-keppkõndivaid kodanikke nii paksult, et selle järgi otsustades pole Eesti rahval küll liikumisvaegusega probleeme. Ronisin Vanaka kandi liivakünkaid pidi ja tulin vimaks Rahumäe kaudu Hiiule koduseid paiku kaema.
Enne veel sai sõber Vahuri aia tagant mööda sõidetud ja kurdetud, et näe, nüüd peab ilma mootorita ringi kärutama (uue tsikliga on erinevaid asjaajamisi, aga hooaeg on juba peal…). Seejärel Hiiule ja lapsepõlveradasid külastama.
Hiiu metsa all sai kunagi kõvasti suusatatud ja rattaga rallitud. Meil oli ühes sõjaaegses kaevikus isegi hirmvinge krossirada, kus kõik sellid ratastega kimamas käisid. Proovisin nüüdki, päris mõnus oli. Natuke krossitatud, suund ringiga läbi Pääsküla raba Kivimäe karjääri. Omaaegsed vägevad suusanõlvad olid üsna madalateks kahanenud, aga noorematel on siin talvel ilmselt praegugi lõbu laialt.
Teel trehvasin omaaegset naabermaja tüdrukut, kellega kunagi algul üsna kõvasti nagistatud sai, aga viimaks saime üsna normaalselt läbi. Nüüd oli päris vahva üle pika aja jälle näha ja juttu ajada.
Kivimäelt viimaks suund kodu poole. Plaanis ettenähtud kaks tundi tuli uhkelt täis.
Ossa, ma ei teadnudki et Sa ka rattamees oled 🙂 Võhma tegemiseks on ratas hea jah, saab enam-vähem ühtlasel suht madalal pulsil 2 ja rohkem tundi ilusasti ära sisustada. Ise teen seda praegu maanteel , aga järgmisest nädalast hakkan juba intensiivsemaid lõike tegema. Igal juhul jõudu-jaksu Sulle ja tule vahel külla, teeme sauna ja puhume niisama juttu.
Nojah, lapsena sõitsin pidevalt ja hiljem oli ka üks periood, kus sai rohkem sõidetud. Nüüd jäi aga mingi 5-6 aastane auk vahele.
Maanteerattad on paraku suht kallid, ma esialgu ei tahtnud sinna nii palju raha panna. Nii võtsingi Sinise Krantsi, esialgu olen päris rahul (ainult odav esimene käiguvaheti ei taha maastikul väga hästi reageerida, tagumine Deore töötab väga ilusti). Aga ratas on päris hea kompromiss maantee- ja metsasõidu vahel.
Eile käisin jälle sama ringi mis siin kirjutatud, pluss veel 10-kildine Vanamõisa-Juuru ots ka juurde. Aga seda küllatuleku mõtet peaks täitsa kaaluma, aitüma kutsumast. 🙂