Täna proovisin Sinise Krantsiga kodulähedast 15km metsaringi sõita.
Mõni aasta tagasi tehti Harku metsast Trummi tänavani ulatuv valgustatud rada, kus talvel suusatada ja suvel muud moodi liigelda saab – igati asjalik saavutus. Ja seninähtu põhjal otsustades on see ka täie ette läinud – inimesi on õhtuti päris palju. Rattasõidu jaoks sobib paremini Harku poole jääb 8km osa – Glehni pargist alates on rada nii tihedalt väikesele maa-alale risti-rästi pakitud, et õige raja leidmine üsna keeruliseks osutub (seal pole ka silte piisavalt). Teine asi on järsud tõusud, mida suuskadel saab küll võtta, aga okkapuruse liiva peal sealt rattaga hästi üles ei saa. Täna sõitsin kogu ringi pluss veel selle Harku-poolse otsa uuesti, edaspidi on mõistlik ainult Harku ringi sõita. Harku mägedes on lisaks ka üks üsna mõnus ca pooleteisekilomeetrine mäkkeronimismarsruut, kus saab tõsisemat trenni teha.
Aga nüüd juba hakkab aru saama, mis vahe on Deore ja Acera käiguvahetitel…. Krantsi tagumine Deore töötab ladusalt ka suurema koormuse all, esimene Acera saab hakkama vaid siledal teel. Eks kunagi järgmisel rattal tuleb arvestada, esialgu piisab võhmatrenniks Sinisest Krantsist ka.
Mul on Deore seeria esivahetaja ja imet ei tee ka see. Ilmselt on esihammasrataste suurusevahe piisav, et tehniliselt keerulises kohtades vabalt vahetada ei kannata.
LX seeria tagavahetaja on see-eest kuldaväärt ja minu maastikusõiduvõimekusest selle piiride kompamiseks veel ei piisa.
Maastikul käikude vahetamine ongi selline tunnetuslik tegevus. Pinge all ei saa ega jõua vahetada. Peab ennetavalt ära vahetama ja vahetamise hetkeks korra väntamise jõudu maha võtma, näiteks hetk enne tõusu alustamist. Deore ja LX peaks aktiivseks trennitegemiseks igati sobivad ja piisavalt vastupidavad olema. Üldiselt on nii, et sellest tasemest kõrgemad ja kallimad vahetajad (XT jms.) on rohkem võistlevatele sportlastele mõeldud. Need on kergemad ja kiiremad, aga seejuures ka vähem vastupidavad. Madalama ja odavama taseme omad (Acera) aga mõeldud rohkem sellistele, kes sõpradega või koeraga mööda rattateid aeg-ajalt niisama sõidavad. Tõsisema trenni jaoks pole need tihtipeale piisavalt töökindlad. Eks rattafoorumis velo.clubbers.ee ole selle kohta tohutult infot, kogemusi ja pajatusi.
Ega keegi ei tea näiteks mingit kaardikest või midagi selle kandi radadest. Või näiteks niiöelda rajale sisenemiskohtadest. Plaanis homme ka sinna kanti minna rattaga, varem aga valdavalt muuga, pirita, mähe ja mujal sealkandis sõitnud.
Harku-Nõmme ringi kaart on siin: http://www.sportkeskus.ee/public/files/Nomme-Harku_terviserajad_yldkaart_2.jpg . Sisse saab eri kohtadest – Laagrist, Kalda tänavalt, Tähetornist, Glehni pargist, Trummi spordikeskusest, Hiiu staadionilt….
Toetan kodanik k6psu soovitust esimese käiguvahetajaga alati võimalusel enne mäge käik ära vahetada ning vahetamise hetkeks korraks pedaalidelt suurem surve maha võtta. Peaks piisama ühest-kahest kergest vändapöördest, et esimesel hammasrattal käik saaks vahetatud. Senine praktika selliselt toimetades on end Acera vahetaja puhul igati õigustanud.
Tänud kõigile nõuannete eest.
Põhimõtteliselt olen vahetamise tehnikaga tuttav, aga kuna pole vahepeal pikalt sõitnud ja ratas on ka uus, tahab asi harjumist, mäele peale vaadates ei jaga kohe vajalikku käiku ära. Esimese olen üldiselt küll alati enne tõusu paika pannud, selles pole küsimus – aga ka tasasema maastiku korral kipub teinekord ragisema. Võimalik, et pole ise veel mõnd nõksu kätte saanud.