Lemmiklaul 5

Seekordne saade oli üsna isemoodi. Alguses tundus, et keerab jälle eelmise kahe saate ilmetu rea peale, õnneks see aga nii ei jäänud.

Algus – Noorkuu ja “Rohelised niidud”. Vanemate kurameerimise aegne lugu Terry Gilkysonilt. Terry tütart Elizat õnnestus muide mõned aastad tagasi Dublinis kuulda – väga hea ja isikupärane folklaulja, aga kui ka tütar pole enam päris noor, siis on isa kirjutatud lugu ikka päris vana. Noorkuu oli muidugi kihvt, aga natukene jäi “eakate klubi Kuldne Iga” -maik juurde.

Linna Iff ja sangarilugu. Ifi esimene hitt peale sõjaväest lahtipääsemist ning ka aastakümned hiljem laulis vana seda sama mõnuga. Aga taas kord kuuekümneste nostalgialaul.

Els Himma ja maailmaklassihitt “Killing Me Softly”. Kahjuks pole Els Himma Heidy Tamme kombel säilinud häälega – hea laul, kuid kergelt roostes esitus.

Anja Melnitsa ja tema läbimurdelugu roosiaia kunniprouast (sedakorda täiesti ilma kübarata). Seekord paraku kvaliteetne haltuura. Saade hakkas kergelt hallitama kiskuma.

Pearu ja “Naerata”. Juba soojem – seda lugu mäletan isegi enda tudengiajast, kui grupivend Vilmariga seda jämmitud sai. Laulis Pearu ka päris korralikult. Aga ausalt öeldes mitte esikohavääriliselt.

Ja siis tuli Jana. “Laula mu laulu” on teine Rock Hoteli kahest kaverist, mis on selgelt originaalist parem (esimene on siin veidi varem mainitud “Kõik on täpselt nii kui peab”). See tüdruk suutis viimatises Superstaari saates teha Ifi omaga võrreldavalt hea versiooni (boolerorütm oli geniaalne lisandus). Ainus superloo ja superesituse kombinatsioon saates – ja hindajad jätsid selle viimaseks. WTF?

“Viltkübar” ja Tanel Padar. Gary Brookeri paremuselt teine lugu kuulsa “Whiter Shade of Pale’i” järel, väga kõva kaver Joalalt sinna otsa. Tanelile veel ühed plusspunktid eripalgeliste laulude eest, aga pauerit jäi väheks (viiepallisüsteemis 4). Kuna Jana juba saates oli, siis oleksin selle loo andnud tema finaalipartnerile Arno Suislepale – oleks saanud kindlasti huvitava esituse.

“Kikilips” ja saate parim show-esitus kahelt nii erinevalt meesterahvalt. Väiksem mees meenutas olemuselt kangesti Elijah Woodi Frodot. 🙂  Mõnus laul, mille oleks võinud teisena edasi saata. Aga kuna Jana loole tegi žürii täieliku ämmergu, siis ilmselt sai rahvas pahaseks ja hääletas selle ikkagi edasi. Hea, et niigi läks.

Jaapani päev

… läks täna Kalamajas täitsa ilusti.

Algselt polnud kindel, kui palju sedalaadi aktsioon huvilisi kokku toob. Kui aga õla panid alla Jaapani saatkond, üks sushiköök ja mitmed oma ala entusiastid, siis kukkus üritus üllatavalt ladus välja ning Kalamaja põhikool oli rahvast lausa paksult täis. Loengud, õpitoad ja demod läksid kõik täie ette. Ise paraku ei saanud ikebanat, go’d ja kalligraafiat proovima minna, kuna tuli olla ametis kahe võitluskunstidemo heeroldi rollis ning madinakunstide õpitubades hulka energiapommidest pägalikke (suurem osa aktiivseid proovijaid olid algklassijõmmid) kantseldada.  Aga demod tulid päris uhked ja ilmselt saavad nii mõnedki klubid nüüd tublit täiendust.

Näha sai Põllu-senseid, Vello-sani Hikari klubist (70 kandis härrasmees, kes demol esines ja ikka veel usinalt trennis käib), vana jutukasõpra Kotengut ja mitmeid teisi ammuseid sõpru-tuttavaid. Ja Vello kinkis Kakule jalutuskepp-hanbo (mis eelmises elus oli ilmselt jupp kardinapuud) – väga auväärne kingitus. 🙂

Leivategu

Eelmisel nädalal rääkisid ITK kolleegid tööl kodusest leivategemisest ja pakkusid huvilistele juuretist ise proovimiseks. Kakk on igasugust muud värki vaaritanud küll, aga leiba teha pole varem proovinud. Aga asi pakkus huvi.

Kodus oli esimene samm juuretis jahu ja veega  hapnema panna. Veidi valel kellaajal sai tehtud, järgmine samm ehk taigna kokkusegamine jäi öö peale. Aga hommikuks oli tainas olemas, ehkki natuke liiga vähe kerkis. Suur päts kokku, plaadile ja ahju.

Esimese korra kohta tuli söödav asi küll. Natuke tuleb järgmine kord pikemalt hapendada ja ka vist kerkida lasta. Aga kapis ootab jupp uut juuretist, nii et järgmisel nädalal proovime uuesti – siis võiks juba vormid hankida ja vormileiba teha.