Treenerikoolitus

Sihuke asi (täpsemalt selle esimene, praktiline osa) toimus sel nädalavahetusel – loengud eile TTÜs ning praktiline harjutamine eile Västriku tänava aikido-dojos ja täna Mustamäel Saksa gümnaasiumis. Kuna koos oli nii aikido, iaido kui kobudo rahvas, siis oli õpetajaks palutud soome aikido- ja mõõgaõpetaja Jukka Helminen-sensei. Muide, selle tiitli klaaris Jukka rahva jaoks ka ära – “sensei” on Jaapanis üldine lugupidav kõnetlus vanema inimese puhul, tähendab lihtsalt “varem sündinud” (seega on ka auväärne torumehest vanahärra “sensei”). Iga trenni läbi viiv inimene – ka õpilane – on ka sel hetkel sensei, päris õpetajat kutsutakse “shidoin” või veel muude sõnadega (Kakk üldiselt teadis seda enne ka, aga nüüd seletati põhjalikult lahti).

Loengutes sai üksjagu tarkust juurde keha mehaanika, füsioloogia ja trennikorralduse kohta. Praktilises osas pidi igaüks eelnevalt vastama kirjalikult portsule küsimustele ja viima läbi 10-minutilise minitrenni kõigile teistele. Enamik olid aikidokad (meie Tõnuga olime Ryukyu kobujutsust ja kaks inimest iaidost) ja seetõttu keskendus suur osa trenne aikidole. Siinkirjutaja peab aikidost küll väga lugu, kuid endale see ei sobi – liiga peen liikumine, jalad esialgu seda ei võta. Seetõttu tuli eile (ja ka täna viimased seansid) päris palju pealt vaadata.

Tegime Tõnuga rahvale kobujutsu trenni (teiste jaoks oli see täiesti võõras, seega 10 minutiga pidi algajatele midagi ära õpetama – paras pähkel tegelikult). Märkusi muidugi tuli (kõik võeti üksipulgi läbi), aga üldiselt vist jäid Jukka ja Rein rahule.

Omaette ooper tuli aga ainukese naisosaleja Anu trennist. Ei tea, kas soo tõttu või millegi muu pärast, aga igatahes ütles Jukka: “Nüüd on sul siin trennis mitte enam täiskasvanud, vaid lapsed vanuses 8-14 aastat.” No ja siis läks lahti… Kes on lugenud “Bullerby lastest” seda, kuidas kooliõpetaja Britta enda asemel tundi andma pani ja mis sellest välja tuli, see teab umbes, mis toimus. 😛 Igatahes hakkasid soliidsed, tursked, enamasti hakamades budokad nagu üks mees hoobilt hüperaktiivseteks algkoolipõnnideks.

Kohe alguses rivvi võttes hakkas itsitamine, üksteise togimine ja sarvede tegemine. Lollid küsimused veel peale selle (“Õpetaja, õpetaja – kas me Bruce Leed ka mängime?”) . Harjutus ise lihtne – panna silmad kinni ja lahti tehes lüüa vastu paarilise kätt, mis on suvalises kohas ette pandud. Kiai’na pidi ütlema “Hai!”. Nojah, kes ütles “Valaskala!”, kes “Silk!”. Eriti pahad poisid ütlesid välismaa keeles “H*i!”.

Taga hullemaks läks. Yours truly mängis paarilisega plaksumängu, mõned hakkasid virisema, teised kaklema, kolmandad viskasid kukerpalli. Kogu oopus lõppes üleüldise külakuhjaga keset saali. Oi johhaidii…

Anu tuli tegelikult asjaga ülihästi toime ja keegi pahaseks ka ei saanud. Igatahes oli just tulevikus võimalikku laste treenimist silmas pidades ülimalt õpetlik elamus. 🙂

Nüüd tuleb millalgi sügisel TLÜ-s loengud ära kuulata ja seejärel aasta lõpus eksam teha. Kirjalik test üldteadmistest (mitokondrid, lihaskoed etc), kirjalik test erialast ja viimaks tunnine treening hindaja pilgu all. Ilmselt üsna jupp tegemist, aga eks ta kasuks tuleb.