Kirikulaager 2007

Jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Ka seltskond oli suuresti samad armsad inimesed, kes iga aasta seal käinud.

Sel aastal oli programm tihedam – vaimulikku osa oli juurde pandud, ideeks järgida kloostrites kasutatavate tunnipalvuste rütmi. Asi algas hommikul enne sööki ning lõppes keldi stiilis ööpalvusega enne keskööd (päris öiseid aegu siiski sisse ei pandud). Tegelikult oli päris hea kogemus.

Vaba aega jäi siiski ka ning seda sai sisustatud kahel viisil – kas vend Janekiga kirikusaalis jämmides või onni juures enda kobujutsu-arsenaliga vehkides. Mõlemat sai tehtud enam kui piisavalt. Reede õhtul jaurasime omaette poole kaheni öösel, enne kui Une-Kati kallale tuli ja me enam pille korralikult käes ei jaksanud hoida… Eileõhtusel keldi ööpalvusel tehtud Matt Redmani “Patuste sõber” (eesti variandis laulab seda [L] Timo) tuli päris omapärane välja – noh, nagu oleks Johnny Cash Clannadi saatel laulnud (Janek fännab Johnnyt ja Kakk Clannadi…). Lisaks veel Janeki enda lood, millega tuleks varsti stuudio poole kiikama hakata.

Muusikat tuli üldse uksest ja aknast. Juba mitmendat aastat oli kohal läti sõprade punt ning seekord oli kaasas üks hallipäine vurrude ja patsiga härrasmees, kel oli tõsiselt vinge bariton. Laulis nii üksi kui teistega koos – nii oligi, et liturgia ajal lauldud “Laudate omnes gentes” kõlas tõsiselt uhke mitmehäälsusega, seda eriti lätlaste poolt nurgast (koos obligatoorse kõva läti l-iga…). Oli tõesti tunne, nagu oleks Taizésse sattunud. Lisaks lätlastele oli kohal ka koguduse vana sõber Juhan oma lahutamatu vioolaga (sama mees, kellega mõni aeg tagasi Lisette laulatusel Bachi Procol Harumiga ristatud sai), täna käisid omaaegse ansambli “Sela” lauljad jne. Nii et kui kirikusaalis parajasti teenistust polnud, siis kükkas kindlasti pillinurgas mõni kääksutaja. Aga väga vahvalt kukkus välja.

Laupäeval käis külas ka preestrisutaani kandev vana jutukasõber [L] PKala, kes rahva ees isa Heigoga teoloogilis-filosoofilist arutelu pidas. Oli tore näha ning jutt oli kah huvitav.

Seega tänud isa Thomasele ja Regytale suure orgunni eest ja loodame aasta pärast samas taas trehvata.