Kunagi sai siin kirjutatud kahest filmist – lahedast rokkariloost “Still Crazy” ja Aki Kaurismäe “Mies vailla menneisyyttä”. No pealkirjas nimetatud soome noorte-rokilugu on nende kahe segu – Kaurismäki tehtud “Still Crazy” võiks nii välja näha.
Lahe lugu. Muidugi toda v-sõna tuli igast august. Igasugust sürri kah, kõikse karmim juhtum oli kahele luuserist pikajuukselisele narkotsi pähe pasa müümine (pärast suuremeelset auto paagist bensiini nuusutamise võimaldamist). Kemmergu ümberlükkamine koos seesistuva kodanikuga kah (kahjuks õnnestus siinkirjutajal näha samalaadset asja täiesti laivis ühel Viljandi folgil…). Aga ometi on kõik see rämedus omas ajas ja kohas ning mõjub üsna usutavalt. Teisalt on ka vahvaid inimlikke kohti ning lõbusaid hetki – kasvõi juba see, kuidas [L] soome kirjanikust hetkevälgatuse ajel bändinimi Kalle Päätalo saab ja mis sest kõigest välja kukub.
Muusika on üllatavalt hea. Kirka omaaegsest superhitt-kaverist “Varrella virran” (originaalis “Down By The River”) on saanud “Virralla varren”… Ja nagu ka “Still Crazy” puhul, on siin mitu noort näitlejat ise muusikud (udupeast kitarristi Jimit mängiv Konsta Hiekkanen on tõsiselt asjalik kidramees), musa ise aga kogenud tegijate looming – nii mõjub kogu bändivärk üsna ehedana. Filmi läbiv ja finaalis kõlav “Lootusasentoon” on parimaid soomekeelseid rokklugusid, mida siinkirjutaja on kuulnud.
Kokkuvõttes lahe pilt omaaegse soome noortepundi elust ajal, mil Dingo ka siinmail kuum nimi oli.