Tänasega sai läbi järjekordne ring [L] TTÜ STVK kursusega. Läks päris kenasti, rahvas näis üldiselt rahule jäävat. Ühe soovitusena aga käidi välja videoloengute variant. Mõtlesin – ja mida kauem, seda halvem see mõte tundus.
Mida annab video? Võib-olla mingi petliku realismitunde, võrreldes kasvõi veebikonspektiga. Samas on see tegelikult samavõrd ühesuunaline (õppejõult tudengile) kui tavapärane konspekt. Video puhul on nii selle algne loomis- kui hilisem täiendamiskulu (aeg, pingutus, materiaalne ressurss) kordades suurem ning ajakohastamine vaevaline. Eriti kui mõelda näiteks mõnele kursuse kolmandal toimumisaastal ilmsikstulevale, selleks hetkeks vananenud seisukohale või faktile – wikiteksti puhul on parandamine triviaalne (ja seda saab teha ka lugeja ise), video ajakohastamine on märksa suurem tegemine. Järelikult ei sobi see ka ajas kiiresti muutuvate asjade õpetamiseks kuigi hästi.
Video on kõigele lisaks veel ka vähem ligipääsetav erivajadustega inimestele (kurte tudengeid on tänapäeval ülikoolides üsna arvukalt). Videot saab teha ka neile kättesaadavaks, ent see nõuab taas kord eraldi pingutust – samas näiteks võimaldab korrektne tavatekstivorming tänapäeval edukat ligipääsu ka pimedale õppurile ilma erilisi kohandusi nõudmata (ekraanilugejad suudavad seda esitada).
Ja tegelikult ei anna õppejõu visuaal (vähemalt sedalaadi temaatika puhul nagu STVK-s) absoluutselt mitte midagi juurde. Pigem võiks mõelda taskuhäälingu ehk podcasti peale, mida huvilised saavad metsas joostes pleierist või siis autoga pikemat sõitu tehes autostereost kuulata – ent ka selle tegemine on kordades ressursimahukam kui tekstikujul info korral. Video on aga samavõrd vähe “jooksu pealt tarbitav” kui konspekt. Mis aga veelgi tähtsam – wikitekst võimaldab vähese vaevaga linkida loengumaterjalidesse väga erinevaid asju (enamiku Kaku kursuste puhul on mängus väga lai materjalivalik), mida video aga ei võimalda. Operatiivsed täiendused on aga üldse välistatud (näiteks kursuse käigus mõne eelmise nädala olulise sündmuse lisamine konspekti).
Eriti arusaamatu tundus aga väljakäidud idee asendada videoloenguga ka iganädalane vestlusseanss (milleks seni on Skype’i tekstivestlust kasutatud). See tähendaks ainsa tõeliselt kahesuunalise, interaktiivse kursusekomponendi asendamist “rääkiva peaga” ning ka kogukondliku aspekti väljaviskamist (nädalavestlustes on oluline koht nii tõsisel infol, arutelul, konsulteerimisel kui ka lõõpjutul ja huumoril).
Võib-olla on mõnes teises valdkonnas videoloengutel rohkem mõtet. Enda õppeainetes ei näe aga ühtki eelist, puudusi on aga karjakaupa.