Eilse jätkuks

Kakk arvas, et senini on vaid George Michael suutnud laulda Queeni hitti “Somebody to Love” Freddie endaga võrreldaval tasemel. Selgub aga, et eile Eurovisioonil selgeks lemmikuks osutunud Eythor Islandilt [L] suudab seda kah – ja pealegi suhteliselt “vasaku käega”, koos oma taustalauljatega (kes muide olid samuti väga tasemel) jämmides. Impressive.

Õirovärk

Sel aastal sai Eurovisiooni eelvoorud möödaminnes ära vaadatud ning oh üllatust, eriti teisest poolfinaalist tuli mitmeid üsna kuulatavaid asju.

Selle aasta märksõnad:
* Võistlus oli mingis mõttes kodus tagasi – Rootsi on vist “kõige eurovisioonim” koht (kui ehk Iirimaa välja arvata – aga nende hiilgeajad olid 90-ndatel).
* Finaalis polnud MITTE ÜHTEGI eks-jugoslaavlast. Olgem ausad, selle üle on ainult hea meel. Samas tekitab see küsimusi, kas EBU asjapulgad neile mingi konksuga ära ei teinud… Igatahes finaalis olid balkanlastest vaid kreeklased.
* Osalejate sissemarss Björni ja Benny uue loo saatel oli päris vägev. “Chess” tuli meelde.
* Hispaanlased kõlasid nagu Cranberries – aga arvestades, et tegu on Põhja-Hispaania ajalooliste keldi alade esindajatega, polnud see üldse üllatav.
* Birgit Õigemeel on väga hea laulja. Kahju, et sel aastal ei olnud laulu. Esimesed kaheksa takti on enam-vähem, siis läheb plastikuks ning meloodia lihtsalt ei jää meelde. Tulemust oleks võinud ette arvata.
* Valgevene tantsupoisid olid miskipärast käinud Indias endale püksa ostmas. Nägid naljakad välja.
* Maltalased olid saatnud mõnusa ja vahetu hipilõhnalise seltskonna, kes laulsid lõbusat laulukest itimees Jeremyst ja tema pruudist. Lugu ise meenutas natuke “Somewhere Over the Rainbow” Israel Kamakawiwo’ole versiooni, ainult et Israel oli seda lugu salvestades siinsest malta poisist umbes neli korda suurem.
* Venemaad esindanud tatarlanna esitas väga kena ballaadi, mis erinevalt Birgiti loost ei olnud plastikust tehtud – see oli pigem norra-rootsi-islandi stiilis, piisava paueriga hümnilik lugu. Üks kahest parimast sel võistlusel.
* Libatädi Lynda Woodruff näitas läbi kolme saate portsu tervet rootsi eneseirooniat. Kohati isegi ohtlikult poliit-ebakorrektselt (sama rida jätkus veel karmimas vormis lõpus peale hääletuse lõppu – ärakohitsetud kirik, demokraatliku käsuliiniga lahingüksus ja lapsevankritega papad said kõik tolles minimuusikalis oma jao).
* Hollandit esindanud Anouk on kuulus ja hea häälega laulja, aga laul kõlas… huvitavalt. Nagu oleks helilooja seda kirjutades kõvasti mõnd rohtu suitsetanud. Natuke meenus biitlite “Norwegian Wood”, mis olla kah mõningate ainetega seotud olnud.
* Rumeeniat esindav kontratenor kõlas põnevalt, aga tolle Dracula-imagoga see väga ei klappinud. Miks pärgli päralt pidi va vampiir aia vahele kinni jääma…?
* Auntie Gaynor (aka Bonnie Tyler) tegi Birgitit – hea laulja raisati sandi laulu peale. Tädi nägi 63 eluaasta kohta ikka väga hea välja ja laulis vingelt.
* Islandi kutt nimega Eythor Ingi Gunnlaugsson tõi meelde kaks iiri härrasmeest üheksakümnendatelt, kes tulid lavale klaveri ja kitarriga ning võistluse täiega kinni panid. Kaugelt parim asi sel võistlusel. [L] Samad sellid laulsid seda lugu pressikonverentsil a cappella – täiesti omaette elamus seegi. Neil poistel pole lihtsalt tarvis laval tsirkust teha.
* Kreeka saab konkurentsitu eripreemia lauluteksti eest. “Auto on nagu kalapaat – kes kurat pani keset merd valgusfoori?” ja “meresõit allamäge võib alata!”. Kõigi maade roolijoodikud, ühinege!
* Norra lugu oli meeldivalt värske saundiga ja hästi lauldud meloodiline sündirokk. Üldse oli sel aastal üllatavalt palju bändikoosseise laval, mis samuti on teretulnud nähtus.
* Euroopa suurim laulurahvas Roheliselt Saarelt toodab endiselt püüdlikult Eurovisioonile solki, et 90-ndate õudus – kolm järjestikust võitu ja järgmise aasta võistluse korraldamist – mingil juhul ei korduks.

Kas asi oligi balkanlaste ukse taha jätmises või milleski muus, aga kokkuvõtteks võiks öelda – tegu oli üle umbes kümne aasta parima Eurovisiooni finaaliga. Paar väga head esitust ja lugu ning natuke nalja pealekauba. Ja “The Winner Takes It All” kontserdi lõpus oli kena punkt.

Kaku valik: konkurentsitu esikoht Islandile, teine sama suure edumaaga Venemaale(!), kolmanda osas läheb juba jagamiseks – Hispaania, Norra, Malta ja ehk mõni veel. Tegelikult võiks ka kreeklased poodiumile panna – poolfinaalis esmakordselt seda kuulates-vaadates sai ikka korralikult naerda.

Hääletamine oli nagu ikka. Balkanit polnud, seega jäi onupojapoliitika ülalhoidmine teistele, kuid sellega tuldi toime peaaegu tavapärasel tasemel. Esiotsa jõudnutest eriti midagi meelde ei jäänud (asisematest lugudest jäid esikolmiku selja taha tatarlanna, norra rokitšikk, malta hipid ja kreeka alkovennad).