Rubriik: Muljed

Investeerimisaasta 2023

Aasta alguses jätkus turul karuhääl ikka täiega ja portfell kahanes korralikult. Aga nagu üks tuntud mees kunagi tuleviku väetise kohta ütles, tuli ka (ühe teise mehe sõnutsi) head kriisi ära kasutada. Täitsa kahju, et ostmiseks rohkem vaba raha ei olnud…

Panin müüki ka eelmisel paaril aastal kingituseks saadud KD ja WBD ning saadud raha läks taas laevandusse. Katsetamiseks sai juurde võetud mõned laevad veel, aga neist läks TRMD juba müüki, EURN ja BRY ootavad hinna paranemist (ilmselt vahetan uute proovitavate vastu – kahel esimesel on Taani ja Belgia 30% maksumäär, BRY on tüüpiline USA 15%-ne).

Aasta pluss:
* Alati saab hullemini. 🙂 Kukkumine aasta esimeses pooles oli päris kõva, aga päris pankrotid jäid nägemata.
* Aasta lõpp annab lootust asjade paranemisele uuel aastal. Isegi aasta viimane börsipäev lõppes väikese plussiga. 🙂
* ZIM, kes aasta keskel teatas dividendide peatamisest ja seepeale aktsiakursiga läbi põranda vajus, andis enne seda erakorralise dividendina sisuliselt terve aasta normi – kokkuvõttes ligi poole kogu saadud dividendist.
* Ehkki eelmise aasta dividenditootlust päris korrata ei õnnestunud, tuli see kokkuvõttes ikkagi üsna viisakas (eriti kriisiaja kohta – põhikontol ca 6%, PIK-il 9%).
* Pensionikonto seis absoluutsummas on aasta lõpuga peaaegu sama, mille 2021. aastal enda kätte sain – arvestuslik miinus on samas siiski hetkel veel korralik.
* Võlakirjadesse lisandusid paar paljuräägitud LHV võlakirja, mis tõstsid võlakirjade summaarse seisu isegi veidi plussi. Ja muidugi laekus ka intresse, mis karuturu tingimustes olid täiesti arvestatavad (ca 6%).

Aasta miinus:
* Summaarne netomiinus kasvas veidi veel (samas vähenes see viimase kahe kuuga märkimisväärselt).
* USA REITi SCU ümber tekkinud skandaal ja löömingud, mis lõppesid ülevõtmisega RITMi poolt. Kuna ostetud oli küllaltki kõrgelt, tuli valida kahjumiga müügi ja samamoodi kahjumiga ülevõtmise äraootamise vahel – müüsin enne ära. Võib-olla oleks ülevõtmisega natuke vähem kaotanud (tagantjärgitarkus…), aga tulemus oleks siiski üsna sarnane.
* Tallinna börs (kuid isegi siin sai Tallinna Sadamalt päris viisaka dividendi). Sadam on olusid arvestades normis, Nordecon käitub kohati imelikult ning Baltic Horizon on muidugi üsna põhja kukkunud.

Rivistus põhikontol (välisaktsiad):
* laevandus: BRY, DSX, EURN, EGLE, GNK, GOGL, GRIN, LPG, OP (paar kingiks saadud aktsiat), SBLK, ZIM
* muud: IBM, RIO, T
PIK-il:
* DSX, GOGL, LPG, SBLK, SLG, TWO, ZIM

Viimaks jõudis ka kohale, et PIK tuleb pensiaegse topeltmaksustamise vältimiseks viia 0% maksumääraga aktsiatele (vähemalt seni, kuni USA ja Eesti maksumäära vahet liiga suureks ei tirita – enne ei maksa midagi, pärast võetakse ühtviisi laia lauaga). Õnneks on suur osa “laevastikust” sellised, ainult ZIM on selge erand (kui aga nende tavapärane dividend taastub, tasub ikkagi hoida). Praegu seal olevad paar REITi on plaanis laevade vastu vahetada – samas on aga needki korralikult dividende teeninud ning on kavas tulevaseks säilitusfaasiks põhikontole võtta.

Järgmise aasta lõpuks võiks esialgu seisuga kuhugi nulli kanti jõuda.

Kes vana asja meelde tuletab

… pidi Valdeko Vende olema (vist kunagine Kojamehe kild oli).

Aga seekord on Maie Tuulik Õpetajate Lehes. Räägib täiesti elementaarsetest asjadest, mida mõnest jaburast ideoloogiast – või ka lihtsalt tänapäeva heast elust – ära keeranud inimesed terves läänemaailmas kaua aega eiranud on.

Äkki hakkabki pendel tagasi mõistuse suunas liikuma…

APDEIT 20.12: nüüd on kommentaariumist ka hästi näha, et seda artiklit oli tarvis.

Mõtlemapanev

Hr Mihkel Mutt on varem kirjutanud uue tehnoloogia kohta ka selliseid arvamusi, millega siinkirjutaja päris hästi ei nõustuks. Seekordne tsitaat siit artiklist on aga täiesti kümnesse:

Nüüdisinimeste enamik on langemas meeldivasse ja suhteliselt kergesse orjusse. Uus eliit on see, kes ei lähe lolliks, kes kasutab küll kõike uut, aga annab endale sellest aru. Ta ei pööra tsivilisatsioonile selga, ei lähe metsa elama ega pea permanentset “eesti matust”, aga säilitab oskuse elada niihästi reaalselt kui ka virtuaalselt.

See amööbi näide on seal artiklis ka hea – aga see ei ole uus mõte. Täpselt samasugune amööb oli Matrixi filmis tegelane, kes arvas, et ta on Thomas Anderson (enne seda, kui temast sai Neo).

Aga amööbistumine on reaalne, seda näeb ka ülikoolis (aga sellest kirjutab mõni teine kord eraldi pikemalt). Lahendus ei ole millegi ärakeelamine, vaid just seesama hr Muti mainitud paralleeloskuste komplekt – aga selle eelduseks on korralik üldharidus. Ja paraku seda üha enamatel ülikooli astujatel lihtsalt ei ole.

memcpy

Täitsa veider, et see ajalooline ülevaade oli siiani kahe silma vahele jäänud.

Varasematest oli loetud nii TÜ informaatikute ajalugu kui ka ametliku doktorijuhendaja prof. Jürgensoni mahukas kolmeköiteline TTÜ informaatikainstituudi oma – aga need olid mõlemad akadeemilise kaldega. Seetõttu on Andres Küti projekt, mis keskendub just “metsikute üheksakümnendate” Eesti IT-äri alusepanijatele, eriti huvitav lugemine (ehkki seal on põgusamalt ka akadeemilist poolt sees). Eriti harivad on põhiteksti kõrvale lisatud selgitavad märkused.

Ise olen enamikust raamatu tegelastest ilmselt 1/2 põlvkonda (tehnoloogilist, mitte inimpõlve) tagapool, aga paljud asjad tulid väga tuttavad ette. Keskkooliaegne informaatika Oktoobri rajooni Õppe-tootmiskombinaadi Yamaha MSX klassis, mis tulevase karjääri hoobilt inglise keele pealt informaatikasse suunas. TTÜ rebaseaasta esimesed “haltuuraotsad” tollases Invaühingute Liidus 10MHz XT-arvutil, järgnev Invaregistri tegemine ning sealt alguse saanud xBase (dBASE, Foxbase, Clipper, Paradox, FoxPro) -poolprofikarjäär (peamiselt tollastes sotsiaalsfääri asutustes). Infolehe “Informaatika kõigile” toimetamine (sisuliselt tegin üsna mitu aastat üksi kogu lehte) jpm.  Minu puhul jäi tollal akadeemiline pool peale – ent tollane tehnoloogia (sh esimene päris oma arvuti, 25Mhz 386DX), 90-ndate jututoabuum jpm olid taas väga tuttavad, kuna see kõik toimus ka TTÜ-s. MUME’i on pikalt mängitud ja Lõvi tunnen ka. 🙂

Ainus veidi arusaamatu detail raamatus on üks miskipärast sinna kaasatud inimene, kelle intervjuustki nähtub, et tal tollase IT-kultuuriga pea igasugune seos puudus.  Kui aga see kõrvale jätta, on tegemist väga põneva (ja kohati täiega nostalgilise) lektüüriga – aitäh tegijatele!

Raamatuarvustus: “Suur rohepesu käsiraamat”

Selle uudise peale tuli Jüri Liivi uudisteos juba põhimõtteliselt ära tellida. Kui keegi suudab praeguseid politrukke sel määral vihastada, et nood juba raamatuid ära keelama tahavad hakata, siis peab see hea lugemine olema. Sai poole päevaga kohe läbi nahistatud ka.

Idee eest 10 punkti, teostuse eest 6-7. Üldiselt lahedas stiilis kirjutatud ja päris paljude tabavate märkustega praeguse moeröögatuse viltumineku teemadel. Natuke ligaloga on allikad ja pildid, mis tunduvad kergelt kaootilise valikuna (ütleks, et vähemalt ingliskeelse Wikipedia artiklite juures olev valik on keskeltläbi parem). Üksjagu ütlemist oleks IT- ja digimaailma peatükkide kohta (ehkki ka seal on mitmeid häid tähelepanekuid), kõige suurem haltuura on aga muidugi religiooni osa (mis jääb tasemele “Gagarin käis kosmoses, jumalat ei näinud kuskil” ja kipub sellisena Peteri printsiipi meenutama).

Ehk kõige suurem puudujääk on aga mingisuguste selgete soovituste komplekti puudumine raamatu lõpus – praegu loeb tavainimene raamatu läbi ja jääb nõutult pead kratsima: “Nojah, mida ma siis nüüd tegema pean?”. Sinna lõppu oleks tahtnud mingisugust positiivset programmi (nii, nagu selle leiab näiteks kiirmoe, uuskasutuse, digiseadmete jmm peatükist). Natuke häirib ka äri serveerimine kõige kurja juurena, seda päris mitmes kohas. Business ja monkey business ei ole päris seesama.

Kokkuvõttes: ei kahetse ostmist ega lugemist (täitsa andekad on ka Urmas Nemvaltsi illustratsioonid), aga järgmine trükk vajaks natuke silumist. Näiteks kasvõi see, et “gluteenivaba kaerahelves” ei sobi rohelolluse näiteks – kaeras gluteeni pole, aga see saab tavaoludes selle külge veskis (kust käib läbi ka gluteeni sisaldav materjal), seega tsöliaakia puhul tuleb ikkagi neid erimärgistusega asju otsida.

Põnev nimekiri

Teinekord on päris käepärane, kui ebameeldivamat sorti mõttemallidega kodanikud end ise vastavasse nimekirja panevad. Edaspidi hea vaadata, kellega tuleks targu distantsi hoida.

Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd selles, keda Hamasi-Iisraeli sõjas toetada – sealkandis on sõditud aastasadu ning kord on süüdi olnud üks ja kord teine (praegusel juhul aga on selgelt kivi araablaste kapsaaias).  Küsimus on selles, et see kiri on parim näide sedasorti inimeste mõttemallist. Alguses öeldakse mokaotsast “jah, mõlemad on pahad” ning siis jätkatakse ühe osapoole materdamisega.

Tuleb öelda, et sealt nimekirjast ühtki isiklikult tuttavat ei leidnud. Enamikku neist ei oskaks ka “ühiskonnategelasteks” pidada. Ent tõdemus, et teatavast lävendist alates saab poliitiline vasakpoolsus olla vaid kas röökiv ignorants, tõsine isiksusehäire (nartsissismi-sotsiopaatiaspekter) või otsene kurjus, leidis veel kord kinnitust.

Muusikaelamus: Queen Real Tribute

Kakk on tänu Vitale pääsenud kaks korda Taanis vaatama-kuulama sealset liba-Queeni Queen Machine. Nagu siin juba kirjutatud, on need sellid tõesti peaaegu päris asi. Müts tuleb poiste ees maha võtta.

Nüüd tuli Tallinna teine sedalaadi punt, Balkanilt pärit Queen Real Tribute. Tegelikult pidi see kontsert toimuma kevadel, aga jäi siis ära ja sama pilet kehtis nüüd.

Algus Alexela kontserdimajas oli esmamuljena konarlik. Rahvast oli üsna vähe (rõdud olid vist täiesti tühjad), lava oli (Queeni kohta) päris askeetlik ning ilma soojendajata ei saanud bänd aeglasi eestlasi kaua aega käima. Päris suureks miinuseks oli ka kõigi klahvpillipartiide (sh Freddie klaveri ning “Who Wants to Live Forever” ja “Show Must Go On” süntide) laskmine fono pealt.

Poole kontserdi peal tegi kitarrist Nenad Bojkovic pika soolonumbri ning sealtmaalt pilt paranes – nii bänd kui rahvas hakkas üles soojenema. Repertuaar oli küllaltki tüüpiline, ainus vähemtuntud lugu oli vist “Get Down, Make Love”. Põhiosa lõpus aga tegi publik bändile korraliku aplausi, seejärel tuli esmalt tagasi trummar enda soolonumbriga, mille järel pandi rahvas “We Will Rock You” rütmi trampima-plaksutama ja tehti ka lugu ära. Lõpptulemusena tundub, et bänd jäi rahule, lubati Tallinna teinekordki tulla. Kroon ja mantel käisid ka laval ära.

Üldmulje oli seega “peaaegu peaaegu”. Taanlased on veidi paremad – seda näitasid selgelt “Bohemian Rhapsody” (mille ooperiosa ei julgetud siin ette võtta ja see tuli taas videolt – Queen Machine suutis selle viimati täies mahus ära teha) ja “Somebody to Love”. Ainult kitarrist Nenadi võib vist Peter Jeppeseniga ühele pulgale seada – ülejäänute osas eelistaks taanlasi (mitte küll suure vahega).

Aga kindlasti tasus kuulamaminek end ära. Järgmine liba-Queen tuleb kuuldavasti Eestisse uue aasta algul, peaks selle ka ette võtma.

Microsoft õpetab… Linuxit paigaldama

Vanarahvas teab rääkida, et enne maailma äralõppemist pidavat ilmaelu puhta sassi minema. Kanad pidavat kuke moodi kirema, mehed naiste riietes käima ja nõnda edasi.

Mõned märgid kipuvad juba siin ennegi tõeks minema, aga nüüd on küll asi tõsine… Microsofti firma veebis on selline leht. Microsoft õpetab arvutisse Linuxit paigaldama.

Härrad Gates ja Ballmer, teie õudusunenägu on tõeks saamas. Ja see ei ole ESR, kes “Revolution OS“-filmi avalõigus ütleb hauataguse häälega “I’m your worst nightmare!”. Õudukas on palju, palju suurem kui üks vurrudega onu.

Mis edasi? Nagu klassik ütleb “Viimses programmeerijas“, “Armas jumal! Bill, Windows kuulutatakse freewareks!”?