Kuu: juuni 2008

Reaktsioonid

… iirlaste EI-le on päris hästi ära toodud [L] Ireland.com-i artiklis.

Ühesõnaga: suurimad ruigajad näivad olevat a) Saksa-Prantsuse suursobingu arhitektid ja b) europunased – artikkel mainib [L] Itaalia (eks?)kommunistist presidenti (reaktsiooni järgi otsustades on tegu ausa kommunistiga: viskame iirlased välja!) ja sakslastest sotsdemme. Ühed taotlevad isiklikku impeeriumi, teised aga… ei hakka parem kommenteerima, see on niigi suht selge. Tšehhide presidendil Václav Klausil on ilmselt natuke rohkem südametunnistust ning tema ütleb otse, et see tsirkus tuleb ära lõpetada. Sarkozy ja teised aga vilistavad referendumile täiesti avalikult.

Paddy said: nay, feck that

Iirlased põrutasid Lissaboni leppe rahvahääletusel läbi.

Eks nüüd tuleb Brüsselist paras kogus nuttu ja hala. Aga kord on kord ning tulemus selge. Kas sellest hakkab arenema head või halba, sõltub eeskätt sellest, milliseid järeldusi euroasjapulgad siit teevad. Eks ka seal leppes oleks olnud üht-teist head (kasvõi võimalus mõningate mõmmikutega ühel häälel rääkida või energiasfääris toimuv ära klaarida), aga niivõrd ilmset “eliidiprojekti” nagu algne põhiseadus ja nüüdne Lissabon ei ole tükk aega nähtud – suhtumine oli igal pool umbes stiilis “teie, matsirahvas, olge vait ja tehke, nagu Brüsseli härrad käsevad” ja samamoodi käis see mõne päeva eest ka meie Riigikogust läbi. No ei ole kõik eurooplased nii munad, veel mitte. Paddy pahandas ja saatis asja pimedasse paika.

Eks nüüd näeb, mis saama hakkab. Kas lääne suurriigid hakkavad avalikult kahekorruselist  Euroopat ehitama, hakkab EL üldse lagunema või tehakse asjast vahelduseks ka mõistlikumad järeldused (EList võiks isegi asja saada, kui lõpetataks ära mõningad rämedad lollused, äärmine naiivsus ida suunal ja sisemine kemplemine). Rääkigu küünikud mida tahes, kuid isegi poliitikas ei ole pikemas perspektiivis võimalik võita üksnes kõrge kaarega teistele pähelaskmist praktiseerides (seda näeb ilmselt ka mõni Eesti erakond järgmistel valimistel).

APDEIT ÕHTUL: Eesti meedia on ikka nihkes küll – või on keegi Brüsselis väga tige. Lepe “oleks lihtsustanud liidu juhtimise protsesse”? Kindlasti, sest kõik peamised riikide funktsioonid oleks antud liidule ja Eestile oleks jäänud sisuliselt õigus otsustada laulupeo asju või seda, kus president korraldab aastapäevaüritused (täna kuuldud uudis need Ida-Virumaale viia on vahva). Ehk siis ajasid iirlased (ajutiselt?) nurja Euroopa föderaalriigi loomise. Aga sellest ei kõssa siinmail ükski leht ega raadio. Vastukaaluks on aga päris põnev võrrelda [L] Times Online’i vastava artikli kommentaare Eesti omadega. Näib, et “suurte poiste” ülbamine on paraja hulga inimesi üle maakera ära pahandanud…

TLÜ veebiesitlus

Täna demoti Tallinna Ülikooli uue veebi prototüüpi. Et vana veeb on pehmelt öeldes kehv (kas keegi on näiteks proovinud Informaatika Instituudi URLi telefoni teel edasi anda? W3C validaatorist parem ei räägi – tänase päeva seis oli 376 viga), läksin kohale.

Iseenesest ilus asi tundub, üksjagu arusaadavam kui praegune. Aga nagu Peeter asja kontseptsiooni lahkama hakkas ja Kakk standardite kohta pärima hakkas, läksid tegijate näod pilve. Web 2.0? Tekstibrauser? Valideerumine? Skaleerumine (märksõna iPhone)? Ligipääsetavus? Kolme kliki põhimõte? Kasutatavus? Põhiargumendid kippusid seeriasse “selle tegi keegi tark inimene, kes on väga palju maailma veebilehti uurinud”. See, et sama ülikooli informaatikute pealik (kes peaks juba nagu ameti poolest olema tegemisse vähemalt ääriveeri kaasatud) näeb kogu kupatust esitlusel esmakordselt, on juba näitaja. Ikaldus ning nutt ja hala, ütleks vist kolleeg Offf selle peale.

Õnneks näib, et asjast tehti õiged järeldused ja suve jooksul on võimalik natuke laiemal ringil seda lehte paremaks teha. Elame-näeme.

Vaatasin telekat

Tuli päris mõtlemapanev meenutus iseseisvuse taaskehtestamise ajast – “Kas suudame hoida ühte?”. Väga hea materjal tollest ajastust kogu selle keerukuses. Hästi huvitav (ehkki natuke kurb) on näha Edgar Savisaart, kes tollal vähemalt sõnades tõesti Eesti eest seisis. Ja on vahva näha inimesi (sealhulgas mitmeid vene keelt kõnelevaid), kes tollase perversse riigi tingimustes julgesid siiski kasutada sõna “omariiklus”.

Kummaline, aga millegipärast tuli omaaegseid intreid vaadates meelde Brian W. Aldissi “Kes suudaks asendada inimest?” (ilmus “Ajast aega”-sarjas, kogumikus “Lilled Algernonile”).

Huvitav asjake

Täna TTÜ-s vanu paiku vaatamas käies juhtus vastu ka Kaku omaaegne magistrijuhendaja isand Vilipõld. Vahva oli jälle näha (muide, kunagi 93. aasta paiku koos tehtud lollakas Exceli/VBA ülesanne silda ületava purupurjus onu Augustiga on TTÜs tänini kasutusel). Rääkisin talle Wesnothist, tema käis omakorda välja enda variandi rahvale lõbusate ülesannete väljamõtlemiseks – MIT-s tehtud [L] Scratchi. Varem polnud see ette sattunudki, aga näib päris lahe jubin olevat. Töötab praeguses versioonis Windowsil ja Macil, Linuxi versiooni valmimine venib. Küll aga on huvilised selle juba [L] Linuxile mingis variandis ära kohandanud ja Windowsi versioon pidavat ka Wine all jooksma. Soft on MIT litsentsiga (BSD/X11/Apache sarnane vaba litsents) ja kogukonna loodud sisu CC BY-SA all – igati tervitatav nähtus.

Filmielamus: Soldier

TV Ekspressi filmitutvustuses seisab: “Melodramaatiline ja primitiivne ulmemärul…”.  Kirjutajaks on ilmselt järjekordne omast-arust-esteet, kes ei näe filmis puude taga metsa (ehk madina taga head filmi).

Tegelikult on see hea ulme-action, samasse ooperisse Matrixi, Equlibriumi ja teiste hoiatavate ulmelugudega (tõsi, eespoolmainitutest ehk kraad nõrgem). Ning tegelikult on see üsna sügavalt sõjavastane film, ehkki pealkiri viitab peategelasele seersant Toddile (Kurt Russelli esituses). Keegi IMDB tegelane oli kokku lugenud, et seersant Todd räägib filmi jooksul 104 sõna – siin on mõeldud kuuldavaid sõnu, sest pilguga räägib peategelane väga palju rohkem (Kurt Russell on erinevalt mitmestki madinakangelasest ka hea näitleja).

Filmi parimad osad on need, kus madinat ei käi – ehkki ka madin on tehtud hästi (ja alatooniga “masin ei saa ikkagi inimese vastu”). Väga head liinid on seotud autistliku poisi Nathaniga ja Toddiga koos “maha kantud” sõduritega, kes lõpuks talutud mõnituste eest kätte maksavad. Hea vastandus on kogenud rindeohvitser Church (üks väheseid kordi, kus Gary Busey saab enam-vähem positiivset tegelast mängida) vs ülbest jobust sõjakooliohvitser Mekum. Ja muidugi lapsest peale ajupestud tapamasinaks (“What do you feel?” – “Fear and discipline, Sir”) treenitud peategelane versus raskete olude kiuste õnnelik (niivõrd kui võimalik) perekond – ja esimese pikkamööda inimeseks kasvamine. Viimane on veidi sarnane Terminaator 2-ga – seal oli küll tegu robotiga, kuid Todd pole sellest alguses ka eriti kaugel.

Üks olulisi sõnumeid filmis on ka “pea rahu niipalju kui võimalik, kuid ole valmis ka võitlema” – kogukonda juhtiva nõukogu enesekindlast patsifistist esinaine lastakse läbirääkimisi üritades ilma tseremoonitsemata raketiga tükkideks ning rahu tuleb ikkagi alles läbi võitluse (“I will kill them all, Sir”). Filmis esineb ka Bushidole omane vastase austamise noot – Todd ütleb “Soldier deserves soldier” ja asetab isegi tapetud peavaenlase maha omalaadse austusega.Nii et nagu heale filmile omane, tasub siit otsida pisikesi detaile ja ka lõbusaid vihjeid mujale (näiteks Toddi toimikus esineb “Plisskeni medal” – väike vihje Snake Plisskenile, Kurt Russelli teisele tuntud filmirollile).

Selle flmi võiks kah endale hankida.

Oeh…

Paraku peab seekord kristlastele sataniste tsiteerima: kahju, et rumalus inimesele haiget ei tee.

Taustast: Osa fundamentalistlikumast kristlaskonnast (eriti USA lõunaosariikides) [L] usub, et ühel päeval (paljude arvates suhteliselt lähitulevikus) korjatakse kõik “õiged” maailmast üles taevasse ja ülejäänud saavad siis kolm ja pool aastat igasugust nuhtlust, enne kui järgneb tuhandeaastane rahuriik ja seejärel kõik lõplikult läbi saab. Sel teemal on Ameerikamaal kirjutatud mitmeid raamatuid ning tehtud filme ja isegi arvutimänge.

Nüüd on üks abivalmis inimene [L] loonud süsteemi, mis võimaldab peale enda ülesviimist mahajäänud sõpradele sõnumeid saata ning jätta neile ka enda maise vara ligipääsuks vajalik info (loogiline ju, kes teispoolsuses ikka PIN-koode vajab, mahajääjad aga saaksid selle abil nuhtlusi paremini üle elada. Iseenesest ilus mõte). See kõik istutatavat krüpteeritud kujul süsteemi, mis siis saadab kuus päeva peale X-päeva need etteantud aadressidel. Isegi teatavat sorti “surnud käe lüliti” on tehtud – selgituse järgi toimib asi nii, et kui vähemalt kolm viiest asja vedavast tegelasest ei logi kolme päeva jooksul mingisse kohta sisse, järeldab süsteem X-päeva toimunud olevat ning veel kolme päeva pärast saadab kirjad laiali.

Ei hakka siin X-päeva võimalikkuse või võimatuse osas sõna võtma. Küll aga on asi juba tehniliselt ligaloga (päris hästi saab asjast aimu ühest kirjast, mille üks asja autor saatis [L] Wiredi vastava artikli peale). Kas tõesti on kõik asja tegijad ikka nii kindlad, et nad ISE tol päeval sinna ülespoole jõuavad (süsteem näib seda eeldavat)? Ja mis peamine: asi maksab 40 taala aastas ning õelamad inimesed on arvanud, et süsteemi salvestatud infot annab asja tegijatel väga edukalt enda huvides kasutada (lisaks veel kolmanda osapoole ründe võimalus – oletades, et näiteks kasvõi 1% USA elanikkonnast salvestab sinna oma sensitiivse info, on tegu tohutu kullaauguga). Selle kõige peale tuleb meelde üks mees, kes ca kahe tuhande aasta eest Jeruusalemma templis rahavahetajatele ja liigkasuvõtjatele piitsa andis.

APDEIT: [L] Bruce Schneieri blogi sissekanne on ka huvitav lugemine.