Esimene suurem tsiklisõit siis sel aastal.
Esmalt Harkujärvele, sealsed inimesed on suveajal vist juba harjunud kiriku ees seisva chopperiga (Eestis ikkagi ilmselt suht tavatu pilt). Täna sai muuhulgas kõigile koolilõpetajatele “Palju õnne” mängitud – ja neid oli üsna mitu. Pärast aga toimus tagaaias piknik – päike, grillvorst-salat ja mõnus seltskond (Harkujärvel on hästi lahedad inimesed). Vahva oli.
Lõbus detail ka: vend Mareki pettumuseks ei olnud kirikusse külla tulnud uhke pintsakuga mees mitte Prantsuse rahvuskoondise peatreener Raymond Domenech, vaid hoopis viiulimängija… Onu oli tõesti üsna sarnase väljanägemisega. 🙂 Aga viiulit mängis väga hästi.
Et vanemad läksid hommikupoolikul Läänemaale tädi perele külla ja kutsusid Kakku kaasa, saigi pärastpoole suund sinnapoole võetud. Keila maantee oli mõnusasti tühi – ju oli enamik rahvast juba maale sõitnud. Põrisesin oma 85-se kiirusega kuni Palivere teeotsani, sealt veidi aeglasemalt mööda kruusateed Haapsalu maanteeni, läbi Palivere ja Martna suunas.
Ehkki vanemad tulid autoga juba Martna vahel vastu ja ka onu pere oli juba jalga lasknud, sai nii tädi kui täditütre pere üle vaadatud. Nood polnud kahel rattal Kakku varem näinud ja mõni mees hakkas ilmselt seal ka hulle tsiklimõtteid hauduma. 🙂 Tore oli üle päris pika aja juttu ajada.
Tagasiteel oli Haapsalu maantee taas mõnusasti tühi. Savage võttis 100-se märgi all piirkiiruse probleemideta välja, ehkki ratas kippus veidi vibreerima – mõnus tavakiirus on sel ikkagi 85-90. Aga loojuv päike, tühi tee ja tsikkel moodustasid tõeliselt vinge terviku. Pluss veel on hästi vahva, et tsiklimehed endiselt vastu tulles käppa lehvitavad (ehkki tsikleid on viimasel ajal kõvasti lisandunud).
Tagasi linnas põige Uno-Xi Maksimarketi juures ja paak täis. 8 liitri ehk ca 150 krooni eest oli päevas fun’i enam kui küllalt.