Kaku ajaveeb
arusaamad ja seisukohad (vahel istekohad ka)
… sellest, kuidas ettevõte ei tohiks asju ajada.
Lähenedes puhtmajanduslikult:
* ettevõte, kes valib töötajaid mitte oskuste, vaid “õige mõtlemise” järgi, ei ole pikemas vaates eriti jätkusuutlik, ning
* ettevõte, kelle ärimudel sõltub otseselt enda kaudu rahaliigutajate arvust, ei peaks tõukama eemale niivõrd suuri kliendirühmi – praegu seda tehti ja need kliendid tagasi ei tule.
(enda poolt ka: aitäh hoiatamast)
Sellised uudised näitavad ilmekalt Eesti pensionisüsteemi taset – mitte üksnes ei ole neil pensionikogujate rahast sügavalt savi, vaid lisaks on ülbus nii suur, et enda käpardlikkusest kõlbab avalikult meedias rääkida (ja isegi selle üle uhke olla).
Olgu peale – turud on kukkunud ikka kõvasti ning ilmselt on miinused teatud piirini paratamatud. Aga siis a) ei panda endale palka juurde ning b) ei kilgata sellest ajalehes.
Kunagi nõuka-ajal oli Eestis nähtus nimega ETKVL. Ametlikult tähendas see Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu, rahvasuu aga kutsus seda “Elada Teiste Kulul Väga Lõbusalt”.
Tsitaat pildi alt “eelmisel aastal peeti kulude kärpimise asemel esmatähtsaks hea meeskonna hoidmist” näitab üsna üksüheselt sama suhtumist. LHV pealikud võiks seega kaaluda, ehk oleks targem see “meeskond” laiali saata ja natuke taibukamad asemele võtta.
Eile arutasin ühe kolleegiga mulle väljapakutud ametijuhendit, millele jätsin esialgu allkirja andmata. Loodetavasti õnnestub asja edasi arutada.
Peamiseks põhjuseks oli taas teadustöö. Kui TTÜ-s defineeriti mõne aasta eest õpperaja kaasprofessori ametikoht, siis oli see sõnastatud sisuliselt “parimad õppejõud ülikoolis”. Just õppejõud, mitte teadlased – viimastel on ligipääs nii teaduriametitele kui ka tenuurile, selge õppetöökallaku puhul oli enne ÕKP väljakäimist reaalseks laeks vanemlektori positsioon (pool sammu vanast dotsendist allapoole).
Alguses valiti kaheksa(!) inimest terve suure ülikooli peale, nüüdseks on neid juba natuke rohkem. Viimasel aastal aga tundub, et selle ametikoha eripära ei taheta eriti arvestada. Ikka toimub togimine suurema teadustöö suunas – kui jauramine väga suureks läheb, siis lubatakse õppetööd vähemaks võtta. Aga mis siis õpperajast järele jääb?
Eriti kummaline tundus pakutud ametijuhendis nõue omaenda teadussuuna väljaarendamiseks – kui teadustööle on arvestatud 20% töökoormusest (mis selle profiili puhul on täiesti õigustatud, põhirõhk peabki olema õppe- ja õppearendustööl), siis kuidas kujutatakse ette uue teadussuuna rajamist 0,2 töökoha baasil? Jah, kindlasti on võimalik mingisugune JOKK püsti panna ja hakata artikleid vorpima – aga see ei ole teadus.
Kui otse öelda… Ma tahaks pigem, et mind mäletataks kunagi tulevikus hea õppejõuna – inimesena, kes aitas paljudel iseenda peaga mõtlema õppida ja nõnda natuke targemaks saada. Mitte ebaefektiivse (ja kohati korrumpeerunud) “publish or perish” -süsteemi tujutu mutrikesena, kes tootis aastate jooksul kuhja artikleid (parasjagu käimasoleva projekti teemade vahel hüpeldes), mida tegelikkuses aga lugesid väga vähesed.
Praeguses ülikoolis on ridamisi tõsiseid probleeme, mida võiks proovida lahendama panna just sellesama õpperaja seltskonna (tehisintellekti kasutuse reguleerimine õppetöös tuleb kohe meelde, samuti juhendajate koolitamine, eetikaküsimused, mitmetes kohtades tuleks tõhusamaks teha ka lõputööde valmimise protsess). Ja kui asja hästi korraldada, siis saaks selle tulemusena ka rea teadusartikleid.
IT Kolledži asutamisest möödus 23 aastat tegelikult juba kolmapäeval, 17. mail – aga varem ei jõudnud sellest kirjutada.
Ühelt poolt oli hästi tore. Juba tavapäraselt pakuti fuajees torti ja eestimaist “kärsaga” limonaadi – see komme sai alguse vist juba üsna varakult. Kalle pidas kõnet ja meenutas alguse aegu, esimese lennu esindajana võttis sõna ka omal ajal mõlemad põhierialad (arenduse ja admini) paralleelselt lõpetanud Antti Andreimann. Ja Antti meenutas mitmeid õppejõude (yours truly included) hea sõnaga, mis oli muidugi tore.
Eraldi tuleks veel mainida, et 23. aastapäev tähendas ka, et esimesel lennul oli lõpetamisest möödas ümmargune 20 ning sealt tuli rahvast kohale vist 15 inimese ringis. Pärast sai nendega ka paar tundi vestlusringis istutud – väga vahva oli; nagu kolledži puhul tavaks, olid kõik ka erialaselt edukad.
Paraku sai vestluses kinnituse ka väide (nüüd juba osalejate kui tööandjate vaates), et praegu ülikoolist tuleva seltskonna eneseväljendusoskused teevad juba mõnda aega tõsist vähikäiku. Ja siin tuleb tegelikult kõige rohkem vaadata üldhariduskoolide poole (omalt poolt võin seda rebastele õpetatavate ITSPEA ja SPEAIT kontekstis üsnagi täiel määral kinnitada).
Teise poole pealt aga on endiselt väike torge sees – miks pärgli päralt oli vaja seda ägedat asja ära lõhkuda…?
Tegelikult juba jupp aega tagasi kirjutatud. Hakkasin ühele sõbrale sünnipäevasalmi tegema, aga tuli ühtlasi ka natuke… ühiskondlik.
Kaks lindu
Papagoi, kel hääl nii võimas,
pesast möödakäijaid sõimas.
Sajatas ja solki soovis,
sekka pähe lasta proovis.
Kakaduul, kes oksal passis,
tuju aga polnud sassis.
Oli jampsi ette näinud –
tema valima ei läinud.
ITSPEA kursusel lahati sel nädalal professionaalsust ja erinevaid haridustasemeid. Paraku juhtus ka nii, et mitmete blogipostituste autoriks tundus olevat… üks C-tähega asi. Kindlasti kasutati seda muidugi ka varem, aga sel korral olid need postitused paremini näha. Nii et ilmselt tuleb ikkagi hakata õppeaineid ringi tegema ja kirjaliku töö osa vähendama. Või teise, riskantsema variandina kasutada võitluskunstide lähenemist – “Mine poodi, osta endale vöö. Ma senikaua õpetan neid, kes päriselt õppida tahavad.”. Kurb on aga see, et nii toodame veelgi juurde neid, kes liiderlikkust kiiduväärt omaduseks peavad.
Eks näe, mis sellega edaspidi saab.
Aga peale metallimürinat võtaks lugemise kõrvale kuulamiseks midagi rahulikumat ja (taas) iiripärast. Kuna ülehomme on palmipuudepüha ja seejärel algab ülestõusmispühade nädal, siis on sobilik võtta ette üks keldi kristluse parimaid muusikalisi väljendusi ehk Iona. See bänd on korduvalt ka Eestis käinud, esmakordselt vist omaaegsel Gospelfestivalil Linnahallis ning viimati veel kusagil kümne aasta eest.
Tegelikult ei ole Iona päris stiilipuhas “keldi asi” – alustati kaheksakümnendate lõpus, kuid “keldimaania” ehk Enya stiilis muusika esiletõus jääb natuke hilisemasse aega. Mitmed allikad liigitavad bändi hoopis progeroki alla. See aga ei muuda selget keldi nooti ega ka vaimulikku tausta (nimigi viitab saarele Šotimaast läänes, kuhu püha Columba rajas ühe tähtsaima kloostri keldi kristluse ajaloos).
Selle üsna kirju tausta ja seltskonnaga bändi põhijõududeks on algusest peale olnud põhjaiirlannast laulja Joanne Hogg ja kaks multiinstrumentalistist Dave’i – Bainbridge ja Fitzgerald. Ülejäänud koosseis on rohkem vaheldunud. Väheste eranditega on kogu muusika olnud ansambli omalooming (sarnaselt hilisema Queeniga märkisid ka nemad autoriks kogu bändi).
Esimeseks plaadiks oli 1990. aasta nimialbum (Spotifys on taas ainult hilisem kordusväljalase). Avalugu “Turning the Tide” on ilus, atmosfäärilise kõlaga keldi instrumentaal, järgnev “Flight of the Wild Goose” aga seevastu rütmikas progelugu – need kaks stiili määravadki plaadi meeleolu. Joanne Hogg kõlab siin plaadil mitte nii keldilikult, pigem võiks meenuda Cranberries ja Dolores O’Riordan. Aga muusika on hea – rütmimustri (palju on “lombakat” rütmi), pillikäikude ja tehnika poolest proge, vaimu ja meloodia poolest keldi muusika. Enda lemmikuteks on instrumentaalid (“A’Machair” on tõeline tehnikatulevärk), veidi popprokilikuma kõlaga “Dancing on the Wall” ja nimilugu, mida kuulates võibki end vaimus sealt saarelt leida.
Järgmine on 1992. aasta The Book of Kells, samanimelisest kuulsast raamatust inspireeritud kontseptuaalalbum. Kellsi raamat on kunstiteos, kuid ka evangeelium ning plaadi ülesehitus vastabki Uue Testamendi evangeeliumidele. Kahjuks Spotifys seda albumit ei ole, ent vähemalt leidus seal 1996. aasta live-album “Heaven’s Bright Sun”, kus osa selle plaadi materjali peal on.
See näitab ka ära, kui hea laiv-esineja see bänd on (omast käest saan seda ka kinnitada, on õnnestunud Tallinnas kuulamas käia). Seal on muuhulgas “Kells Theme” (plaadi põhiteema, meenutab alguses veidi Vangelise kuulsat “Chariots of Fire’t”, kuid läheb sealt põhjalikult rändama), samuti vahva keeleparalleeliga “Chi-Rho” (kreeka XP ehk Kristuse monogramm kõlab väljahääldatuna nagu ingliskeelne “hero”) ja “Luke” (ka “Luke: The Calf” ehk Luuka evangeeliumi teema). Siin plaadil on Joanne Hoggi hääl juba märksa “keldilikum” – oma osa oli ilmselt ka plaadile hääleseadja ja taustalauljana kaasatud “leedi Clannadil” ehk Moya (Maire) Brennanil.
Kolmandana tuleb 1993. aastast Beyond These Shores, mis on muusikaline kajastus V sajandil elanud püha Brendani müütilisest merereisist “Õndsate Saarele”, millena on mõned välja pakkunud Ameerikat. Brendani legend on muidugi värvikas ning ilmselt mitte kõik ei ole seal ajalugu, ent plaat on hea. Algab meditatiivse vilepilliga (“Prayer on the Mountain”), jätkub bändi ühe tuntuma (jällegi poprokivõtmes) looga “Treasure” (Matt 6:21). “Brendan’s Voyage” (ja lõpus “Brendan’s Return”) on paiguti väga sarnane Clannadi “Legendi” lugudega (see plaat tervikuna sobinukski filmi või seriaali muusikaks). Sellel albumil teeb külalisena kaasa ka üsna tuntud tegelane, “King Crimsoni” kitarrist Robert Fripp. Mõned lood on samuti külalisena plaadil oleva harfimängija Fiona Davidsoni looming.
Järgmisel nädalal on tööde lugemine erandina (Suurel) neljapäeval, siis jätkame sellesse aega sobiva Ionaga.
Eelmise nädalaga sai Sotsiaalmanipulatsiooni kursus ühele poole.
Esimese korra kohta (TTÜ arvestuses) läks päris hästi. Ülikool riputas selle Euroopas suure kella külge ja EuroTEQ-i partnerülikoolidest registreerus lausa 15 inimest (tõsi, kursuse läbis reaalselt märksa vähem). Lisaks tuli suur ports kolledži II kursuse küberturvet (kellel see on ka õppekavas) ning küberturbe rebased tuli tagasi saata – esiteks seetõttu, et järgmisel aastal on see neil nagunii kavas, aga osaliselt ka õppeaine sisu tõttu (otse keskkoolist tulnutele on selline kraam natuke plahvatusohtlik).
Õnn oli, et läksime jooksupealt e-õppele üle ja saime nii kasutada mõlema tunniplaanijärgse rühma aegu – seega tuli 8 loengut ja 4+4 seminari. Ent tulevikus on plaan kursuse mahtu suurendada – võimalusel 6 EAP-lise tüüpilise täissemestrikursuse peale.
Ennast õigustas ka tekstivestluse kasutamine paralleelselt loengute ja seminaridega – aga kõige edukamalt töötas see siis, kui olime Garfiga mõlemad kohal ja üks rääkis või juhtis ettekandeid, teine aga istus vestluses.
Loengud tuli kokku kirjutada töö käigus (varem lihtsalt ei olnud võimalik) ja enamik kolmapäevastest loengutest sai valmis teisipäeva (hilis)õhtul, seega mahv oli korralik. Aga rahvale läks peale ja “aitäh” ütlemine peale loenguid ja seminare oli vaat et pidev praktika.
Nalja sai ka varem, aga võib-olla kõige lahedam oli viimastele arvestusega ripakilejäänutele antud lisaülesanne – saata petukiri õppejõududele. Üks diplomand näiteks küsis seal töö kohta nõu – ainult et link oli mõeldud tüngana. Ja Garfi ehmatas “maksuamet”, kes nõudis kähku sisselogimist ja ähvardas ta muidu kodust välja tõsta…
Igatahes teeme kindlasti uuesti (ja loodetavasti ehk suuremas mahus).
Sain e-kirja, kus pahandati Kanal 2 “Täistunni” saates kuuldu üle. Hakkasin uurima, leidsin sama asja LHV foorumist. Ega midagi – kordus-TV on õnneks olemas.
Mis šokeeris, ei olnud mitte niivõrd (täiesti eestikeelsete) sõnade tähenduse mitteteadmine (ja isegi ehk mitte see, et mitteteadja oli (tulevane) keeleteadlane…), vaid enda teksti sirge näoga edasilaskmine peale sellist ämbrit. Aga ju on ajamärk seegi. Tartu ülikool on endale E. K. (kes omal ajal Martin Lutherit mustanahaliseks pidas) kõrvale järjekordse väärt väljalaske saanud.
Nii et teeme siis “karateed” edasi, kuni “tsunaami” kohale jõuab.
Osana suuremast pildist otsustas ka korteriühistu, et toidujäätmed tuleb nüüdsest panna prügikasti ainult biolagunevas kotis. Kakk kui seaduskuulekas ühistuliige ostis kohe rulli vastavaid kotte ja korjas toidusodi sinna.
Mis selgus – biolagunev kott oli niivõrd biolagunev, et biolagunes ära juba toas prügikastis. Välja tõstma hakates kadus kotil koheselt põhi alt ja kogu sodi oli kastis. Õnneks oli prügikast all, aga sodi tuli koos kastiga välja viia.
Pisike asi, aga väga ilmekas.
LHV foorumit tasub lugeda kasvõi juba andekate keelendite õppimiseks. Näiteks “isik, kellel parajasti kõik muumid orus kohal ei olnud“.
Nüüd selgelt silmapiiril paistvat vihakõneseadust arvesse võttes on igati kasulik ja ettenägelik taaselustada nõuka-ajal eluliselt vajalik olnud asjade loomingulise ütlemise oskus, millega niigi ülekoormatud tsensorid jänni jäid. Iga uus on unustatud vana…