Kuu: august 2008

Asi areneb

Täna peedistasin lastekodus Maksi. Positiivne on, et käte spastika on tublisti vähemaks läinud, bokkeni põhilöök oli pea sama sujuv ja fokuseeritud kui meie mõõgatrenni algajamatel tegelastel. Kutt tahab muidugi pidevalt “kaklemise nippe” õppida ja siis peab Kakk jälle seletama, mis selle trenni juures peamine on…  Täna andsin uued hingamisharjutused ning jalasirutused ja kerepöörded (kõhu põiklihased on ikka nadid). Istudes ja kätega põlve alt hoides sai juba jala veidi liikuma, mida varem ei saanud. Võtsin kasutusse ka paar tehnikat Saaremaal Ilpo-senseilt õpitud Matsumura no Rohai katast – ennäe, milleks ka see hea oli. 🙂

Igatahes selle aastaga võiks päris kõva edasimineku saada, kui sell ise liiga lohe ei ole.

Vastukaaluks mustale

Kui eesti rahvas suudab sellist meelsust säilitada, nagu eile näha oli, siis pole kõik veel kadunud. Laulva revolutsiooni vaim oli eile Lauluväljakul selgelt tagasi. Ja seda vaimu ei taha paljud näha (kommentaariumides on näha kõvasti nii kohalikke kvislingeid kui ka viiendat kolonni, kes on edukamaks tegutsemiseks vaenlase keele ära õppinud).

Läks nii, et ise sinna ei jõudnud, aga vähemalt raadiost ja telekast sai jälgida (öösel käisin vanemal jupil ja ta sõpradel autoga järel ka). Poleks ausalt öelda uskunud, et selline rahvahulk laekub ja nõnda uhke asi tuleb. Eredamate momentidena võiks välja tuua

* telekas kolm lahedat vaheklippi “Kuidas sa ellu jäid?” (Õsuja ja Tambitu, johhaidii… 😀 )

* kaader “Saaremaa valsist”, kus kõrvuti hoolsalt kaasa laulmas vormis Eesti mereväe madrus ning pikajuukseline nahktagis hevimees

* “Laul nõukogude aatomist” ning punklaulupeo meenutusena Trubetsky ja Villu. On igal aastal juubel, Suur Viinakuu…

* Toomas Hendriku kõne

* Johansonide “Lahtilükkamine” veidi ajakohastatud vahelugemistega (iirlased olid vahepeal pommi käest ära pannud…)

* Mattiiseni laulud ja “Koit”

* ennekõike aga eesti rahvas. Üle jupi aja võis tõesti uhke olla.

Aitäh korraldajatele. Selle sündmuse mõju võis olla suurem, kui paljud esmapilgul arvavad.

Ja kõigile lugejatele sooviks head iseseisvuse taastamise päeva!

Üks must stsenaarium

Peale tänast NATO välisministrite kohtumist, mis andis tulemuseks vaid ilusad mullikesed (Lääne-Euroopa argpükste tõttu), tuli kusagilt pisike must kärbes ja pinises midagi sellist:

* 2008 – Venemaa jääbki Gruusiasse “rahu valvama”. Euroopa teeb mök-mök ja vibutab näppu, endal püksid täis.

* 2009 algus – Venemaa annekteerib Ukraina. Euroopa teeb kõva kisa, aga midagi ei muutu. Soomele tehakse Moskvast vaikselt selgeks, et kas vahetavad ise valitsuse sobivaks või…

* 2009 lõpp või 2010 – Venemaa okupeerib Eesti (ilma erilise sõjata – viies kolonn aitab kuidas oskab, põlisrahvas on üksikute eranditega liiga mugavad ja äpud, et vastu hakata) ja võib-olla ka Läti. Leedut esialgu ei taheta. Lõunas nahistatakse vaikselt ära Aserbaidžaan.

Kui seis siia pidama jääks, oleksimegi taas Venemaa provints ja rahu majas. Aga kärbes pinises, et asi läheb edasi:

* 2010 algus – Vene armee võtab Leedu ära ja tungib Poolasse. See on aga suurem tükk ja hakkab vastu, ehkki vaenlased jõuavad Varssavi ukse taha.

* 2010 keskpaik – peale mõnenädalast patiseisu sekkub USA. Suur osa Euroopast pekstakse segi, edasine sõltub sellest, kas jäädakse tavarelvastuse juurde või läheb tuumarelv mängu.

Esimesel juhul saab peagi selgeks Vene armee sisemine nõrkus (eeskätt hooldamata tehnika ja kehv moraal, senised võidud nõrkade naabrite üle uinutavad ka üksjagu) ning peale kiiret hävingut lahingutes ning Vene sõjatööstuse purustamist ca kuu aja jooksul vajub riik kokku (samas jääb suur osa vene rahvast ellu). Jänkid panevad Moskvas omad poisid pukki. Hiinlastele antakse suur jupp lõunapiirkondi ja topitakse suu raha täis, et nad pröökama ei hakkaks. (See oleks Eestile ilmselt halbadest parim lahendus, ehkki sisuliselt hakatakse USA osariigiks – või siis nende kontrolli all oleva uue EL-i osaks.)

Tuumasõja puhul… Nojah, eriti võitjatest ei saa rääkida. Venemaal ei kasva pärast seda pikka aega midagi, suures osas Euroopas ka mitte. USA pääseb veidi kergemalt. Maakera siiski õhku ei lasta ja inimkond ära ei kao. Ainult et ellujäänud hakkavad kiiresti hiina keelt rääkima.

Oleksin väga õnnelik, kui kõik eespoolkirjutatu osutuks täielikuks jamaks ja mingit kärbest ei olnudki.

Käsmu laager 2008

Seekord siis juubelihõnguline 10. kord. Kakk pole päris algusest peale osalenud, aga üle poolte kordadest vist juba küll. Kuna tegemist oli palju ja pühapäeval oli kavas üksnes jujutsu, läksime Reinuga reedel ja tulime täna poolest päevast ära.

Kohal oli koguni kaks Soome tippõpetajat – lisaks juba Käsmu-veterani staatuses Kai Koskisele oli laagrisse tulnud ka Kauko Uusoksa-sensei. Viimane pidas täna  huvitava loengu teemal “Mis on budo?” ja tegi ühe treeningu jagu chi-kungi ja tai chi’d. Kai-sensei seevastu pidi olema täna keskpäeval juba Helsingis ja seetõttu tõsteti tänase hommikuse trenni algus kella 5.30-ks… Ugh.

Eile õhtul toimus esimene mõõgatrenn – Hontai iai katad pluss veel paarisharjutused (üsna nahaalsed tehnikad teemal “ära näpi teise selli mõõka!”). Pärast toimus juubeli tähistamine – tehti hoovis õllepurgi-tervitusring senseidega, näidati fotomeenutusi eelmistest laagritest ja pakuti isegi torti. Enne keskööd sai põhku, uni oli üsna hea (hommikul selgus, et mõned sellid olid vahepeal ilutulestiku korraldanud – Kakk ei kuulnud mitte muhvigi) ja hommikul sai üles küll. Tuntav osa tegelasi aga ei saanud üldse maast lahti… Au neile, kes öösel magama ei saanudki ja ometi trenni tegid.

Täna siis 5.10 maast lahti, 1,5 km jalutuskäik neeme tippu ja mõõka vibutama. Kahjuks aga rikkus ilm trenni lõpu ära – alguses nägi isegi päikesetõusu, siis aga läks taevas sompu ja viimaks läks vihm nii tugevaks, et Kai-sensei rahva koju tagasi kupatas. Kahju, Oku no kata viimased harjutused jäid üle kordamata… Peale hommikusööki läks enamik rahvast uuesti magama, isegi kaks tundi sai lisaks (kaheksast kümneni).

Kokkuvõttes oli igati tore. Kahjuks oli programm suht tihe ja ilm samas nii kole, et fotojäädvustusi seekord eriti teha ei saanud.

Tubli, Paul!

Paul Goble on jälle hästi kirjutanud. Eriti need kolm põhipunkti. Kui neid kiiresti täitma ei hakata, siis kaotavad varsti kõik. Ka Venemaa, kes hiljemalt kümnekonna aasta jooksul kõrbeks pommitatakse – koos Euroopa ja suure osa USA-ga. Kui maailm uut hävitavat sõda ei soovi, tuleb midagi otsustavalt muutma hakata, mitte käituda sama argpükslikult nagu Aaduga 30-ndate lõpul. Võimalik, et sellest ei piisa – “sila jest, uma ne nada” on idanaabril alati kehtinud (alates opritšnikutest ja Ivan Julmast ning lõpetades Lenini, Stalini ja Putiniga – inimelu väärtus on seal alati tühine olnud). Aga vähemalt üritama peab.

Windowsi võrgukettad ja VPN

ITK-sse kolimisega tuli täna läbi teha suur keemia kahe ülalmainitud tehnoloogiaga, mis siinmajas paraku Windows 2003 serveril jooksevad. Et Kakul pole pikast Linuxi-staažist hoolimata olnud nendega kuigivõrd varasemat kokkupuudet, tuli nüüd asjad ära klaarida ja selleks kulus üksjagu aega.

Ühesõnaga, Windowsi võrguketta lisamiseks Ubuntu 8.04 Hardy Heronile tuleb teha järgmist:

* luua sobiv kataloog (näiteks /media/vorguketas – nõnda näidatakse seda ikoonina kohe töölaual)

* installida smbfs-pakk: sudo apt-get install smbfs

* redigeerida faili /etc/nsswitch.conf ja kirjutada hosts:-iga algavale reale “dns” ette “wins”

* installida winbind-pakk: sudo apt-get install winbind

* käivitada võrk uuesti (/etc/init.d/networking restart) või teha masinale taaskäivitus

* luua fail /root/.smbcredentials ja kirjutada sinna kaks rida: username=windowsi_kasutaja ja password=windowsi_parool

* teha too fail loetavaks üksnes adminile: sudo chmod 700 /root/.smbcredentials

* lisada /etc/fstab-faili järgmine pikk lohe (NB! kõik ühele reale): //windowsi_server/kataloog/    /media/vorguketas   cifs  credentials=/root/.smbcredentials,iocharset=utf8,file_mode=0777,dir_mode=0777  0  0

* teha masinale taaskäivitus

VPN-iga läks rohkem aega, kuna temaatika oli veel võõram – süsteem ruigas pidevalt, et “VPN Connection failed.” (ja ei midagi täpsemat… Äbiäbi selle jupi progejatele). Viimaks selgus, et asi oli väga tühise detaili taga kinni.  Kokkuvõttes on süsteem järgmine:

* paigaldada kaks vajalikku pakki: sudo apt-get install pptp-linux network-manager-pptp

* seejärel klõpsata ekraani paremas ülaservas võrguhalduri ikoonile – sinna peaks olema kaabli- ja wifi-ühenduste kõrvale tekkinud eraldi alajaotus “VPN ühendused”. Sealt tuleb valida seadistamine.

* Seadistused on muidu lihtsad – esmalt tuleb valida tüübiks “PPTP tunnel”, seejärel panna järgmisel ekraanil ühendusele nimi ning lisada VPN-serveri aadress. Kuid NB! – lisaks tuleb avada “Autentimise” sakk ning teha linnukesed nii EAP kui ka CHAP keelamise kastidesse (alguses pannakse vaid üks linnuke – see oligi too kurja juur!). Seejärel võib seadistuse lõpetada.

* Uuesti võrguhalduri VPN-alajaotusse ning klõps ühenduse nimele (mis seadistamise alguses sisestatud sai). Nüüd peaks võrguhalduri ikooni ümber tekkima miski kuldse tuulispasa moodi asi ning eduka ühendumise korral kümnekonna sekundi pärast lisandub võrguhalduri ikoonile kuldne tabalukk.

Nii et sebimist jätkus tänaseks küllaga. Ehk aitab see inf mõnel seda vältida.

Olümpia?

Kummaline asi on sellega. Kakk on muidu suht aktiivne tugitoolisportlane ja üritab suurvõistlusi ikka jälgida (viimati siis suvist vutti). Aga praegu Pekingis toimuv ei paku absoluutselt huvi. Isegi autoga sõites keeran Vikeri pealt ära, kui sealt Olümpiaraadio algab. Tundub liiga peona katku ajal – olümpiaideaalid on nagunii juba ammu veega alla lastud.

Lisaks tekib häiriv paralleel 1936. aasta Berliini mängude ja kogu sellele järgnenud krempliga. Kesise lohutusena võib ju mõelda, et 1936-le järgnes ka 1945, mil ühe segase valitseja impeeriumist roomikutega üle sõideti ja too ise lõpetas põlenud laibana, kuuliauk peas – aga kui palju jubedusi pidi selleks enne seda toimuma? Praegune seis on häirivalt sarnane, ühe teise riigi retoorika samuti.

Aga tänase seisuga oleks ainuõige, kui 2014. aasta talimängude koht ära muudetaks. Eurovisiooni selle kogu narruses võiks venelastele jätta, aga Eestil pole sinna küll asja.

Esimene päev uues töökohas

Sellest aastast on Kakk siis põhikohaga IT Kolledžis. Tänane päev kulus asjade korraldamisele (võtmed, paroolid jms). Väga pikalt ei saanudki kohapeal olla – mingi vastik migreenivärk otsustas kallale tulla ning pidi tulema koju rohtu otsima. Aga kuna esialgu pole nagunii füüsiline asupaik väga oluline, polnud sest väga lugu.

Igatahes on Kaku pesa ITK-s nüüd selline, nagu allpool näha. Kolleegid käisid mitu korda küsimas, et millal pidu saab. 🙂 Ilmselt toimub “sisseõnnistamine” koos sünnipäevaga septembris. Siis tuleb kabinetis mingi sürr rituaal korraldada, stiilis “Billi vaimu väljaajamine” (kabineti eelmine peremees oli ITK microsoftik). Aga täna sai mitu tundi aken lahti hoitud, äkki läks juba ise rahumeelselt välja… 😛

Kaku pesa ITK-s

Unenägu

Nägin unes, et [L] Simo Häyhä oli teispoolsusest taas noore mehena tagasi saadetud ja astus jälle sõjateel. Silm ja käsi olid sama surmatoovad kui muiste, sama oli ka Pystykorva-täpsuspüss. Ka vaenlane, kelle vastu Simo sõdis ja kelles üksnes tema nimigi suurt hirmu tekitas, oli sama. Ent Laadoga kandi lumelagendikud ja metsad olid kadunud – nende asemel olid mäed ja võsastunud künkad ning kaugustes päevaloode pool sinas suur meri.