Tubli, Paul!

Paul Goble on jälle hästi kirjutanud. Eriti need kolm põhipunkti. Kui neid kiiresti täitma ei hakata, siis kaotavad varsti kõik. Ka Venemaa, kes hiljemalt kümnekonna aasta jooksul kõrbeks pommitatakse – koos Euroopa ja suure osa USA-ga. Kui maailm uut hävitavat sõda ei soovi, tuleb midagi otsustavalt muutma hakata, mitte käituda sama argpükslikult nagu Aaduga 30-ndate lõpul. Võimalik, et sellest ei piisa – “sila jest, uma ne nada” on idanaabril alati kehtinud (alates opritšnikutest ja Ivan Julmast ning lõpetades Lenini, Stalini ja Putiniga – inimelu väärtus on seal alati tühine olnud). Aga vähemalt üritama peab.

4 kommentaari postitusele “Tubli, Paul!”

  1. anon ütleb:

    Lõuna-Osseetia on de facto autonoomne piirkond. Oli seda ka sovjetiriigi koosseisus.

    Aastal 2006 korraldati seal iseseisvusreferendum. Väikerahva enesemääramisõigust peaksime just meie kui väikerahvas tunnustama. ÜRO, EU ja NATO tegelaste kommentaarid Lõuna-Osseetia iseseisvumise vastu on äravahetamiseni sarnased Lääne vabandustega 40ndate lõpus kui Eesti neelati Sovjetiriigi koosseisu.

    Sõda algas Georgia armee rünnakuga Lõuna-Osseetia tsiviilelanikkonna vastu. Nagu Tiit Vähi ära märkis oli kasutusel tunduvalt võimsam relvastus kui linnade pommitamiseks ette nähtud.

    Georgia poolne rünnak oli mitmed kuud ette planeeritud. Võrdle Georgia kaitse-eelarveid viimaste aastate lõikes.

    Ma saan aru, et Venemaa on paaria kellest midagi head ei tohi kunagi rääkida, kuid hetkel on tegu väikeriigi hullumeelse valitsejaga, kes korraldas rünnaku referendumi alusel iseseisvuse välja kuulutanud rahvusriigi vastu ja sai tolle ainuvõimalikult liitlaselt peksa.

  2. Kakk ütleb:

    Anon, tänan arvamuse eest.

    Lõuna-Osseetia on kahtlemata keeruline paik, neid Sinu toodud asjaolusid tean ka. Osseedid on seal aga minu teada vähemus ning suurema osa moodustavad Venemaalt sisserännanud (sama seis oleks ehk võinud olla Lätis, kui oleks NL edasi kestnud). See, et sõda alustas Georgia pool, on ka teada – iseasi, et sellele eelnes päevi väljakuulutamata sõjategevust sisuliselt vene vägede (kes nimeliselt kuulusid LO alla) poolt. Klassikaline sõjaprovokatsioon, mis tõi juba enne sõja algust kaasa kaotusi ning millele kuumaverelised lõunamaalased paraku vastu ei pidanud.

    Georgia kaitse-eelarved on minu jaoks täiesti normaalne nähtus nende olukorras ja asukohas. Tegelikult peaks ka Eesti oma olema märksa suurem kui praegune 2%. Arvestades, mis maksab tänane relvastus ja kui vaese maaga on tegu, ei jää neil lihtsalt muud üle.

    Seda enesemääramise argumenti aga ma eriti ei usu – Abhaasia puhul küll, kuid mitte LO puhul. Isegi kui nad mingi formaalse iseseisvuse endale jätavad, liituvad nad de facto üsna pea Venemaaga – sealne ene elanikkond tahab otseselt Venemaad ning osseetidest osa eelistab Põhja-Osseetiat Georgiale. Sudeedimaa skeem, kui soovid.

    Kui konkreetset konflikti vaadelda ajast ja kontekstist väljas, siis võiksin rääkida mõlema poole süüst. Kui aga vaadelda Venemaa arenguid alates Putini võimuletulekust, siis on laiem pilt minu jaoks üsna selge. Ja ajalugu olen õppinud piisavalt, et näha väga häirivaid paralleele sündmustega, mis vallandasid II maailmasõja.

    Tegelikult kardan ma meie kõigi pärast.

  3. Oudekki ütleb:

    Kakk, aga mis vahet seal on, kas inimesed tahavad olla iseseisvad või tahavad olla Venemaa osa – enesemääramised on mõlemad. Osseedid on peaaegu kogu oma ajaloo jooksul venelastega sõbralikult läbi saanud.

    Muide, mulle meeldivad ka Briti feldmarssal Bernard Law Montgomery kolm sõjapidamise põhireeglit, mida [L] William Pfaff meenutab ning tema enda reeglite täiendused.

    Ajalugu olen ka mina piisavalt õppinud, et teada, et Venemaa isoleerimine ei vii kuhugi – või noh, viib selleni, et Venemaa plahvatab ja see on kõigile valus – kuid kauplemisest saavad nad aru küll.

  4. Kakk ütleb:

    Oudekki – vahet on niipalju, et sellisel juhul saame me lihtsalt väga kardetava pretsedendi, mis võimaldab venelastel sarnaseid provokatsioone ka mujal korraldada. Sellest, et ajalooliselt Venemaad sisuliselt vaat et olemas ei olegi (Kiiev ja Novgorod olid märksa väiksemad moodustised), vaid kogu riik on järk-järgult vallutustega kokku klopsitud, vaadatakse muidugi mööda.

    Venemaa isoleerimine on minu arvates praegusel hetkel (arvestades seda, kuidas nad täiesti süüdimatult peale relvarahu teise suveräänse riigi territooriumil hävitustööd teevad) ainuvõimalik lahendus – seda ka Venemaale endile (s.t. vene rahvale). Nende praegune juhtkond on piisavad võimumaniakid, et uus maailmasõda lahti päästa (jällegi täiesti paralleel Hitleriga) – nende võimult eemaldamine võimaldaks ehk tulevat suurõnnetust ära hoida. Kui Hitleri esmastele sammudele oleks läänest reageeritud jõulisemalt (k.a. toosama isolatsioon), oleks ehk võinud teisiti minna. Venemaaga kauplemine on alati olnud võimalik üksnes jõupositsioonilt (näiteks Soome jäi üsna selgelt riigina alles – erinevalt Balti riikidest – üksnes tänu sellele, et suutis vaenlasesse kaotusest hoolimata piisavalt aukartust sisendada).

    Seega – G8-st välja, WTO-sse ei pääse, järgmised sammud on vajaduse korral lendamine ROKist ja ÜROst. Õnneks on nende majandus veel piisavalt habras, et majandussanktsioonid tõsist mõju avaldaksid.