Tabude langemisest

Huvitav usutlus psühhiaatriga ERRis.

Ainult üks küsimus jääb avamata – tabude langemist (sisuliselt kõikelubamist) mainitakse mitmel korral, aga mitte seda, kas see on õige või ei. Või on see küsimus ikkagi veel tabu…?

Äkki on asi selles, et iga hinna eest võimu juurde ronival seltskonnal  on nõnda kergem toota omadega segaduses olevaid inimesi, kellega on lihtne manipuleerida? “Kui kõik on lubatud, siis mida ma ikkagi peaksin tegema?  Ja kui autoriteete ka ei ole, siis kes mulle seda küll ütleks?”

Nihkes tehisaru

Hea kolleeg, TTÜ suurandmete kaasprofessor Innar Liiv tegi iseenesest lihtsa, ent põneva katse ja küsis valimiskompassi küsimusi (mida tavaliselt kasutatakse vastaja maailmavaate tuvastamiseks) ChatGPT käest.

Tulemus aga ei ole üldse üllatav. Tehisaru “treenitakse” tohutu hulga talle “sissesöödetud” andmete abil. Seega esiteks loeb see, kes on nende sissesöödetud andmete autor ja mida tema maailmast arvab. Teiseks valib need andmed välja ja söödab sisse keegi, kelle maailmavaade seeläbi samamoodi tehisarule edasi kandub (inimene, kes usub näiteks astmelisse tulumaksu, valibki vastavad andmed, kasvõi alateadlikult).

Nii et läänemaailma ülikoolides selle sajandi jooksul toimunut arvesse võttes ei ole absoluutselt üllatav, et tehisaru on pesuehtsaks sotsiks õpetatud. Hulluks teeb asja see, kuidas järgmine põlvkond inimesi üles kasvab.

Omal ajal said N. Liidu sügavustest välismaale pääsenud rämeda kultuurišoki osaliseks. Võimalik, et tulevikus võib läänemaade inimestega, kes enda ideoloogilisest mullist välja lähevad, samamoodi juhtuda.

Ilus (aga kurb) mõte

Käisin täna TTÜ peahoones koolitusel, tulin ja läksin läbi VI korpuse pika koridori. Seal oli seintele pandud näitus diplomitest, mis jäävad paraku välja andmata – ehk sõjas hukkunud ukraina tudengitest. Eriti mõtlemapanev oli moto “Ta pidi kaitsma diplomit, aga tal tuli kaitsta enda kodumaad.”

Piltidel olid täiesti tavalised ülikoolinoored. Ühe suure erandiga.

Nii et see on nüüd küll koht, kus Kakk on selgelt eriarvamusel tavapäraselt toetatavate poliitiliste jõududega – ning leiab, et Eesti seni kõige räigemalt ebapädev valitsus on vähemalt ühele asjale õigesti pihta saanud. Venemaa – ja selle rahvas – peab saama kätte selle, mida ta pole mõnda aega saanud. Korraliku keretäie, mis muudab ta taas vähemalt pooleks sajandiks “teise ešeloni” mängijaks. Maailmarahu üks eeldusi on omadega hunnikus Vene riik – seda on ajalugu juba piisavalt tõestanud.

Hästi öeldud

Peeter Espak kirjeldab ERRi arvamusloos seda, kuidas Eesti humanitaarteadus maailmas levinud vasaklollustega kaasa jookseb. Tuleb arvamusega nõustuda ning lisada, et seis ei ole oluliselt parem ka mujal, sh tehnikaaladel.

Kui humanitaare kollitab (autori tabava paralleeli järgi) isand Saalomon Vesipruul, siis tehnikainimesi pigem tema naabrimees Jaan Tatikas – ainult et paekivi ei püüta muuta mitte enam sealihaks, vaid mõneks moodsamaks olluseks, Beyond Meatiks näiteks. Ja Tatika “Gallewi-Boegg”, millega ta katuselt alla sõitis, kasutaks tänapäevases versioonis kindlasti juba roheelektrit ja tehisaru – ehkki lõpptulemus jääks muutumatuks.

Väga hästi on välja toodud ka see üha levinum resigneerumine – lolluste teelt eest äraastumine nendega võitlemise asemel on kindlasti lihtsam ja üksikisiku puhul ka tervislikum. Tulemus muidugi sellest ei parane.

Mõnda aega kestab see 1985. aastaga sarnanev seis ilmselt veel. Aga nagu vasakpoolsus on senise ajaloo järgi alati ämbris lõpetanud, nii jõuab see ka sel korral sinna ükskord niikuinii.

Loll, aga järjekindel

Keegi tont üritas Budokani veebi ukse taga paroole proovida. Suht igapäevane asi, aga seekord tuli ta 300+ masinaga robotvõrguga. Lollina näitas end aga seetõttu, et proovis vaid üht (olematut) kasutajat ja lasi kogu botnetile kahekuulise bänni panna. Aga ju ta otsib järgmised masinad.

Geograafia oli seekord päris huvitav – peamiselt India, aga oli ka jupp Aafrikat, mõned saidid Euroopast ning isegi paar jaapanlast.

APDEIT 04.04: jätkus ka järgmisel päeval. Lihtsalt tilgub ca pooletunniste vahedega.

Tubular Bells miinus Mike

Mike Oldfieldi kuulsa esikalbumi ilmumisest möödus tänavu 50 aastat. Kahjuks otsustas vanameister aasta tagasi karjäärile joone alla tõmmata – aga tänapäeval on õnneks olemas erinevaid alternatiive. Igatahes kui Alexela kontserdimajas kuulutati välja Tubular Bellsi 50. aastapäeva kontsert, tuli kohe Piletilevisse lennata.

Täna oli Alexelas vist täissaal – peamiselt muidugi natuke vanem seltskond, aga leidus ka nooremaid. Bändi vedas Robin Smith, kes on ka päris Mike’iga koos mänginud. Rahvas igatahes ootas huviga.

Esimene sett oli paraku üsna pettumus. Järjest tehti läbilõige Oldfieldi karjäärist – valik ei olnud halb, aga tase oli küll ebaühtlane. Tubular Bells II algus “Sentinel” ja siinkirjutaja rõõmuks ka üks suurimaid lemmikuid “Summit Day” kõlasid täitsa kenasti. Bassimängija Lisa Featherstoni lauldud “To France” ja eriti “Moonlight Shadow” aga läks “Võru kultuurimaja ansambel esitab Mike Oldfieldi muusikat” -kategooriasse. Õnneks ta hiljem mängis ainult bassi ja tegi seda laulmisest ikka palju paremini. Ent terve esimese poole jooksul ei õnnestunud kordagi kuulda seda Oldfieldi firmasaundi, millest selle mehe igalt poolt ära tunneb.

Nii et vaheajale minnes oli kergelt haltuurane tunne. Pärast vaheaega aga võeti ette see päris “Tubular Bells”. Ei tea, kas keegi oli käinud vahepeal märkusi tegemas, aga muusikud olid nagu ümber sündinud. “Bells” kõlas täitsa originaaliväärselt ning kaks kitarristi leidsid Gibson SG ja Strati koostöös ka Oldfieldi (varajase) saundi üles.

Rahvas tegi teenitud aplausi, muusikud tulid tagasi ja võtsid nüüd ette Ommadawni ja selle järjeplaadi, aga seal jäi asi taas mõneti venima. Õnneks aga lõpus tuli Sailor’s Hornpipe – Mike’iga võrreldaval kiirusel. Rahvas tõusis püsti ja aplodeeris seni, kuni viimaks pandi kõlaritest “Shadow on the Wall” peale.

Natuke  kummaline elamus oli kokkuvõttes. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

Filmielamus/-hoiatus: apteeker Melchiori triloogia

Nüüd on viimaks kõik kolm filmi ära vaadatud – viimaks võtsin Telia tasuta kuunormi täiteks ka kolmanda osa. Takkajärgi võib-olla polekski pidanud. Hea oli, et vaid kaks esimest said varem ära ostetud.

Esimene film oli väga hea juba enda värskuses. Ka Indrek Hargla loo kohandusel ei olnud viga. Tegelased olid värvikad (eriti peategelaste paar ning Marko Matvere ordufoogt Spanheimina) ja paigad hästi valitud.

Teine film oli ikka veel hea. Lugu läks natuke segasemaks, mõnda asja hakati liiga tõsiselt võtma. Aga kindlasti tasus vaatamist.

Kolmas oli selge tasemevahega ja kahjuks allapoole. Häirima hakkas näitlejate taaskasutus. Lugu läks üsna käest ära, mõne süžeeliini loogikast oli raske aru saada. Inkvisiitor ja tema abiline ei suutnud omavahel ära otsustada, kumb neist ikka põhikurjam peaks olema. Ja viimaks tõmmati oksa veel hoopis kolmas mees. Kõige meeldejäävam tegelane oli vist hoopiski Jaan Rekkori poolt usutavalt traagilisena välja mängitud vana timukas Kordt, Keterlyni isa.

Ma vist tegelikult saan täitsa aru, miks see viimane lugu metsa läks.

Külalised kolledžis

Mõne nädala eest küsis Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühendust vedav vana tuttav Leena, kas nad saaks ehk kolledžis enda arutelukoosolekut pidada. Kuna veidi varem sai neil ühel teisel üritusel veidi klaverdamas käidud, oli seltskond juba tuttav. Tuli ka idee meie maja robotitorkimist tutvustada. Paar head kolleegi olid lahkesti nõus appi tulema.

Vaade robotist
Janika vaates tehtud robotipilt – Kakk ajas saali poolt kägu vastu…

Üritus läks eile kenasti. Janikal õnnestus Düsseldorfist robotiga kohale tulla (tegelikult isegi kahega) ja vahva tutvustus teha. Muuhulgas oli ka juttu sellest, et kaugosalusroboti kasutaja ja ratastoolis olev liikumispuudega inimene satuvad sageli üsna sarnaste probleemide otsa (olgu see siis põrnitsemine, lollakad küsimused või isegi üle võlli abivalmidus).

Külalised jäid väga rahule. Aitäh Janikale, Katrinile ja Leole, kes appi tulid!

John Walker (mitte viski)

Tutvusin ühe huvitava inimesega. Kahjuks nii, nagu see sageli juhtub – tagantjärele.

John Walker asutas koos kaaslastega 1982. aastal Autodeski – firma, mis pani aluse AutoCADile ehk maailma levinuimale joonestus- ja projekteerimistarkvarale. Siiani on jäänud mulje, et Autodesk on olemuselt Microsofti-sarnane monopolist ning mitte ülearu armastatud.

Tuleb aga välja, et algus oli hoopis teistsugune. Firma rajati 13 “karvase” poolt (pilt siin lehel on üsna kõnekas), kes panid enda säästudest kokku 59 000 dollarit ja hakkasid välja töötama lihtsasti kasutatavat joonestustarkvara (esimesed versioonid olid mõeldud hoopiski Unixi tööjaamadele – tollased arvutid ja ka tarkvara olid ikka veel spetsialistide värk). John Walker on ühes enda kirjutises (vt allpool) öelnud enda kohta: “I’m an engineer by training, a computer programmer by avocation, and a businessman through lack of alternatives” ning samas tekstis selgitanud ka seda, miks ta end ja teisi endasuguseid “häkkeriteks” nimetab.

Seega oli AutoCAD alguses peaaegu klassikaline häkkeriprojekt (tõsi, vaba tarkvara ei ole see kunagi olnud, tegu oli algusest peale ärivaraga) ja tegijadki olid samast ooperist. Ja John Walker oli üks neid tarku inimesi, kes peale ettevõtte ülestöötamist taipasid õigel ajal kõrvale astuda ning hakata päris enda elu elama.

Ta loobus ettevõtte juhtimisest 1986. aastal (peale edukat börsileminekut aasta varem), jätkas töötamist programmeerijana kuni 1994. aastani – ja kui talle ettevõttes toimuv vastukarva hakkas käima (paraku asendusid häkkerid järjepanu pintsaklipslastega ning tulemuseks oligi selline, pigem ebameeldiv Autodesk, mida me viimastel aastakümnetel oleme näinud), lahkus firmast. 850 tuhande tollase maailma suuruselt kuuenda tarkvaraettevõtte aktsiaga ehk umbkaudu 45 miljoni tollase dollariga.

Walker kolis 1991. aastal Šveitsi ja tegeleski ülejäänud elu sellega, mis teda päriselt tõmbas. Pani püsti ühe naljaka nimega veebilehe (ühelt poolt on see paroodia USA Fermilabi aadressil, teisalt tähendab fourmi prantsuse keeles sipelgat) ja kirjutas sinna aastate jooksul terve hunniku põnevat lugemist (õnneks on olemas Interneti Arhiiv – seega kui ka algne leht peaks maha võetama, säilib materjal tulevastele põlvedele). Näiteks

  • Autodesk File – Autodeski ajalugu, aga mitte ainult; seal on ka üldist tehnikaajalugu ning sellisena on see väärt lugemine.
  • Hacker’s Diet – põnevas vormis kirjutatud õpetus nohikutele sellest, kuidas enda tervise eest hoolt kanda; suuresti Walkeri enda kogemuse pealt (väidetavalt 98 => 66 kg). Siit aga pärineb ka see eespool toodud tsitaat ning ka häkkeri mõiste on lahti seletatud.
  • The Digital Imprimatur – 2003. aastast pärit vägagi ettenägev kirjutis “Suure Vennaga” seotud ohtudest.
  • Tools for Online Privacy – hea sissejuhatav lugemine privaatsusest Internetis ja mõned abivahendid.
  • The Stratified Bible – huvitav töövahend Piibli uurimiseks (nagu arvutiteaduse suurkuju Donald Knuth, oli ka Walker kristlane).
  • Your Sky – onlain-planetaarium.
  • Blockchain Tools – mõned 2023. aastal loodud töövahendid plokiahela jaoks.
  • FourmiFood – mõned põnevad retseptid.

Juba see väike valik näitab ilmekalt, kuivõrd laia haardega see mees oli. Ja ta oskas elada – tasub eeskuju võtta.

Godspeed.

Hambaharjad ründavad

Sürr lugemine Ars Technica portaalist (ja selle peegeldus Slashdotis) sellest, kuidas Šveitsis tehti DDoS’i… hambaharjadega. Kolm miljonit “nutikat” hambaharja said robotvõrguks ning sellega tehti parajat pahandust.

Eesti keeles on hea kahtpidine lause: “Nutt tuleb peale”. Seda “nutti” topitakse tänapäeval ikka täiesti absurdsetesse kohtadesse. Ehk on edastatavatest andmetest mingitel seltskondadest tõepoolest kasu (on ka konspiratiivsemat sorti arusaamu), aga andmereostusest, energiaraiskamisest ja loomulikult turvalisus- ja privaatsusriivetest tulenev kahju on ikka kõvasti suurem. Nutt tulebki peale.

Ja nii tundub Walt Dismali nimelise kodaniku kommentaar Slashdotis sellest, kuidas varsti nutikad prill-lauad Pentagoni ründavad, ainult natukene jabur.

APDEIT 11.02: Nüüd väidetakse, et seda lugu tegelikult ei juhtunud. Samas on nutistu ebaturvalisus endiselt reaalne ning sedalaadi asjad sisuliselt praeguses seisus vältimatud. Nutistu (ja ka tehisaru) puhul tuleks pigem lähtuda põhimõttest “nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik” – sinna, kus saab ka ilma, ei peaks neid asju toppima.