Kellele õpetada küberturvet viie aasta pärast?

Tänasel kolledži personali koosolekul tuli jutuks, et praegu on rahvusvaheline ja ingliskeelne küberi bakalaureuseõppe seltskond päris heas seisus, rebastest vist ei ole veel keegi välja kukkunud. Seega see üsna karm sõelumine, mida me igal aastal tudengikandidaatidega teeme, on päris head vilja kandnud.

Siis aga hakkas endal peas idanema üks düstoopilisevõitu mõte, mille lõpuks ka välja ütlesin – nimelt see pealkirjas toodud küsimus. Praegu altpoolt ülikooli tulev seltskond on kõigi nende omaduste osas, mida küberturbes vaja läheb – loogiline (sh matemaatiline) ja kriitiline mõtlemine, analüütiline (mõttega) lugemisoskus, protsesside jälgimis-, ettenägemis- ja kavandamisoskus, stressitaluvus, loomingulisus ja hea väljendusoskus eri tasanditel (sh dokumenteerimine) – , selgelt allamäge minemas ning mingist hetkest alates ei pruugi nad enam ollagi suutelised seda valdkonda omandama. Ja praeguse aja AI-hullus muidugi ei tee olukorda just paremaks.

Kusjuures rahvusvaheline seltskond ehk need, kes eri maadest siia kokku on sõitnud, on hinnanguliselt viiendiku võrra vähem lootusetud kui siinsed, kõige sügavam probleem on siinsamas Eestis. Põhjusi on palju – alates pandeemia tekitatud hariduseaugust ning lõpetades arutu maaniani ulatuva AI-vaimustuse, erinevate lollakate ideoloogiate mõjude ja lihtsalt väga pikka aega valesti kasvatatud noortega.

Koolid on kaua aega vaadanud ainult kitsalt lõpptulemust (testi või eksami oma) ning jätnud täiesti kõrvale laiemad protsessid (mida mingi asja õppimine mingil viisil annab inimese üldisele arengule või mingi laiema pädevusteringi omandamisele). Kasvõi see hiljutine uudis on hea näide.

“Vana kooli” mängud arendasid nii aju, füüsist kui sotsiaalseid oskusi. Raamatud andsid eri taseme tekstide lugemise ja ka kirjutamise (eeskuju!) oskuse, arendasid fantaasiat ja parandasid püsivust. Muusika arendas nii käelisi oskusi, fantaasiat ja loovust kui ka üldist tundeelu. Kirjatehnika arendas lisaks näpuosavusele ka aju (see aspekt on ilmselt ammu unustatud!). Tööõpetus andis mõned praktilised oskused, eelkõige aga võttis vähemaks hirmu omaenese kätega millegi katsetamise ees. Ja viimaks andis distsipliin inimesele ühiskondliku raamistiku (piirid lubatu ja lubamatu ning hea ja kurja vahel) ning lõi eelduse toimiva ühiskonnaliikme üleskasvamiseks (muide, laenates ühe mõtte kirjandusklassikast: ka õpetaja Lauri tunnis oli kord majas…).

Kõik see on tänastes koolides (tegelikult juba lasteaedades) suurel määral torust alla lastud. Asemele on tulnud nutiseadmed ja AI, kahtlase väärtusega haridusteooriad ja üleüldine suur vabadus (ilma vastutuseta), mis lõpptulemusena toodab peamiselt segadust ja ebakindlust (“kui kõik on lubatud, siis mida ma üldse tegema peaks?”). Ja kui nõuka-ajal suutis suure osa kogu ametlikust totrusest neutraliseerida kodu, siis paraku tänaseks on erinevatel vasakideoloogidel õnnestunudki perekond kui institutsioon päris suurel määral ära lõhkuda (töö on käinud juba mõnda aega paljude ühiskonna osade, sh ka hariduse kallal).

Seega lähiaastatel siis paistab, kui kaua veel ülikoolis küberturvet bakalaureusetasemel õpetada saab (magistrisse astuvad natuke vanemad inimesed ja sinna jõuavad need protsessid mõnevõrra hiljem). Aga väga optimistlik siin kahjuks olla ei julge.

Nädalalõpp Taanis

Käisin jälle Vita, Krisi ja Williami juures külas – kulus keset kiiret semestrit väga ära. Õnneks sai pilet ostetud juba enda sünnipäeval septembris ja Taani lend õnnestus saada väga soodsalt. Väljalennud tulid muidugi varahommikuks (reedel tuli tõusta kell kolm öösel), aga elas üle.

Reedel jõudsin nõnda juba hommikul kella kaheksaks Billundi, Vita tuli autoga vastu. Päeval saime igasugu asju arutada ja näppisin kohalikke arvuteid (taanikeelne Windows on paras peavalu…). Pärast tulid ka teised koju ja sai kingitused üle anda (jalkafännist William sai uue nimelise särgi, kuna vanast oli välja kasvanud – tegin siis ka emale-isale sama teemaga.
Vita sai kohvikruusi ja Kris veepudeli). Et majaperemees on endine laevakokk, siis saab seal majas endiselt väga korralikult süüa. Ja Rolf ehk kohalik suur must lontkõrv oli esialgu Kaku ära unustanud ja urises, aga varsti oli jälle suur sõber.

Õhtul käisime kolmekesi Rampelysi-nimelises paigas Silkeborgi kesklinnas Taani hetke üht kuumemat lauljat-laulukirjutajat Sofie Daugaard Anderseni ehk kunstnikunimega Dophat kuulamas. Väga hea hääl ja head laulud, aga selliseid muusikuid on maailmas ikkagi üsna palju – asja tegi eriliseks just kaasatud kitarrist Nicholas Kincaid (nagu Vitale ütlesin, tüdruk oli 40 ja poiss 60 protsenti).  Kahe inimese peale oli laval neli kitarri (või täpsemalt küll keelpilli – akustiline ja elektrikitarr, bass ja ukulele, pluss veel trummimasin) ja see ei olnud üldse liiast, kõik leidsid ka piisavat kasutust.

Kohati kõlas asi nagu kunagi Dublinis kuuldud Eliza Gilkyson (koos Robert McEnteega), kohati käis läbi Kate Bush, esimese seti lõpp oli aga täiesti Roxette (ja seda heas mõttes – lavalolijad andsidki Marie ja Peri noorpõlveversioonid täitsa välja). Peab mõlemad nimed meelde jätma, sealt võib veel miskit suurt tulla. Rampelys oli neile ideaalne paik, kuna lava ja publiku vahelist piiri praktiliselt ei olnud.

Võrdluseks aga vaatasin hiljem üle ka Dopha ametlikud videod Tuubis – need tavalise bändiga tehtud asjad ei jätnud eriti mingit muljet ning sedalaadi kontsert oleks ilmselt “on kah” olnud. Aga selline kammerlik ja improsegune lähemine töötas palju paremini.

Laupäeva hommikul läksid kohalikud mehed (Kris, William ja Rolf) metsa jahile, meie Vitaga ajasime mitu tundi juttu ja pärast soovitasin talle portsu harjutusi kroonilise seljahäda vastu. Suurem osa päevast kulus aga Vita hiljuti lahkunud isast jäänud läpaka ümberseadistamisele – seal oli Windowsile paigaldatud mingi taanlaste imekeskkond, mis pidavat arvuti “vanematele inimestele lihtsamaks” tegema. Taanikeelse Windowsiga
maadlemine ei ole väga lõbus tegevus – õhtuks õnnestus asi ühele poole saada.

Paraku on aga seal majas kõik need muidu täiesti arukad inimesed täielikud IT-võhikud ning tuli tõsiselt joriseda teemal “kui te välismaal käies enda seadmetega samamoodi käitute, tekib jama” (kodus pole ehk asi nii hull – ühe kesk-Taani eeslinna inimesed on ilmselt piisavalt a) korralikud ja b) võhikud, et seal eriti kräkkereid oleks; samas piisab juba ka mõnest üksikust kurjamist, kellel oleks seal ikka kõvasti lõikust). Näiteks peeti seal täiesti loomulikuks, et tehakse endale GMaili konto, jooksutatakse sellel tasuta kettaruum meiliga saadetud (tohutu suurte) piltidega täis ning seejärel tehakse uus konto.

Õhtul sai mõnda aega klaveri taga istutud ja omaaegset Grönoleni noortelaagrite muusikategemist meenutatud. Pühapäevane äratus oli juba kell 5.45, õnneks sai enam-vähem magada. Asjad kokku ja autoga Billundi poole. Juba traditsiooniliselt topiti kotti suurem kogus kohalikku juustu – seekord küsis isegi turvakontroll, et “Do you have cheese in your bag?”. Õnneks aga lasti siiski läbi. Hommikul sai muide ka temaatiline salm
kirjutatud:

Answering without a blink
to the question “Why you stink?” –
In Silkeborg, I found some trees
that grow a lot of stinky cheese

Riiga lend läks kenasti, seal tuli paar tundi lennujaamas oodata – õnneks oli kohe õige värava juures suur hulk istekohti ja ka paar pistikupesa, sai läpaka sinna panna. Kojupääs hilines veidi (lennukil oli mingit torkimist vaja), aga õnneks saadi asi lahendatud ja viimaks maanduti Tallinnas peaaegu graafikus olles. Auto parklast välja ja tagasi pessa.

Hästi vahva oli (nagu seal ikka), aitas natuke ajusid ka tuulutada.

 

Ameerika, ameerika

Kunagi kasutas üks tuttav pealkirjas toodud fraasi – tähenduses “nojah, kus nüüd avastas…”. Seda tuleks täna öelda nii Eesti kui ka muude läänemaade ajakirjandusele.

Suu on ikka vett täis küll – kolakas USA-st tuli nii kõva ja selge, et ega midagi enam öelda ei olegi. Viimased kuud käis ohjeldamatu sopaloopimine ja alles viimastel päevadel, kui selgus, et võibki asi teistpidi minna, hakati tuure maha tõmbama. Valimispäevaks oli ilmselt juba targematel pilt selge, aga USA vabariiklaste nii totaalne üleolek oli isegi siis üllatus. Õnnetuseks on  olemas kõigi väljaannete uudisearhiivid ning ka archive.org – täitsa ausalt, kui mina oleks Donald, siis see sopaloopijate blacklist, kellega edaspidi mitte suhelda, tuleks päris pikk. Kõiksugu ajuvabadusi ja solki ei peagi andeks andma.

Mis edasi? USA võitis selgelt. Ameeriklastel viskas see aina kasvav, hämara ideoloogilise taustaga loomuvastasuste kuhi ühiskonnas lõpuks lihtsalt üle. Arbuusindus (väljast roheline, seest punane) kolib ilmselt suurelt jaolt tagasi ülikooliseinte vahele, kust see omal ajal lahti pääses – USA paljudest ülikoolidest marksismiviiruse  väljarookimine ei ole kardetavasti jõukohane isegi mitte Donaldile. Aga USA armee ümberkujundamine poliitkorrektseks naljanumbriks saab läbi ja reaalne jõud tuleb mõne aja pärast tagasi. Majandus saab samuti jalad paremini alla.

Euroopaga on nii ja naa. Viimane on juba ammu heast elust lolliks läinud (ning ka seesama eespoolmainitud viirus on seal üksjagu laastamistööd teinud), seega väike tige tutistamine mõjuks pigem arengule hästi. Samas ei ole üldse näha, mis saab Ukrainast – ning ka meie siin Baltimaades ei saa end ülearu kindlalt tunda (sama oleks olnud ka demokraatide võidu korral, ent teistel põhjustel). Isegi kui USA enda võimsuse uuesti kätte saab, on konkureerivaid madinakoldeid maailmas päris mitmeid. Teisalt võib Trumpi ennustamatu olek just nimelt aidata kaht maailma suurjõhkardit vaos hoida – nood tunnistavad ainult jõudu ning kui on reaalne võimalus lõhkise kolbaga lahkuda, siis norima nii kergelt ehk ei hakka.

Elu on igatahes huvitav.

APDEIT 07.11: vaatasin takkajärgi ETV kordusest ära Kamala Harrise 2020. aasta valimiskampaania-aegse propagandafilmi, mida meil miskipärast dokkarina serveeriti ja nädal enne seekordseid USA valimisi ETV põhikanali peal prime-time ajal näidati: “Kamala Harris: The Next President”. Nõuka-aja inimestele tuli see ilmselt üsna tuttav ette (“Lenini lapsepõlv” jms lood), lisaks meenusid ka Plutarchos Heavensbee propagandaklipid “Näljamängude” filmis. Kange kraam…

BRICS ja Eesti

Ühes kirjavahetuses arutasid paar inimest täiesti sirge näoga selle üle, et kuna läänemaailm on (nagu vanasti öeldi) roiskunud, ropp ja roojane, siis tuleks Eestil – kas just liituda, aga lähemalt suhtlema hakata – pealkirjas mainitud ühendusega. Ehk siis tähtede alusel Brasiilia, Venemaa, Iraani, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga, lisaks on seal veel Egiptus, Etioopia ja Araabia Ühendemiraadid.

Kogu asi läks üsna absurdiks ja ise sekka rääkima ei hakanud. Aga teeks siin ühe lihtsa mõtteharjutuse teemal “Kas tahaks seal elada?”.

  • Brasiilia – kui oleks sundvalik, siis võtaks ehk selle. “Rio de Janeiro ja aurikuhääl, neiud bikiinides Suhkrupea mäel”, laulis Volmer kunagi. Aga see on ka logisev majandus, korruptsioon, favelad ja muu sarnane. Üsna sageli punakavõitu riigivõim ka, nii et võimalusel jätaks vahele (külla minna aga täitsa võiks).
  • Venemaa – nalja teete…? Tänan, ei.
  • India – suur riik, palju inimesi ja soe kliima. Mõningaid tõmbav idamaine vaimsus ka. Aga kevadel rääkis Yunis (Kashmirist pärit magistrant, kellest siin juba kirjutatud) päris piisavalt sealsetest jamadest – olgu siis riigi, hariduse või regionaalpoliitika kontekstis. Nagu Brasiilia – külla ehk läheks, aga mitte enamat.
  • Iraan – juudid ütleks seepeale: minu vaenlase sõber on… kes? Ja selles riigis ei tahaks olla ei naine, mittemoslem ega üldse natuke rohkem peaga inimene. Liiga ohtlik. Ka sealtkandist on paar tudengit olnud ning need muljed on siiamaani meeles – ning need inimesed elavad kõik praegu väljaspool kodumaad.
  • Hiina – jälle teete nalja? Juba sotsiaalkrediidi idee on nii perversne, et edasi uurida pole vaja.
  • Lõuna-Aafrika – läheb vist ka sinna naljategemise kanti. Kunagine tükk Euroopat Aafrikas, mis kaldus esmalt ühele poole kiiva ja siis kukkus teisele poole ümber. Kui failed state’i (inglise keeles öelduna – eestikeelne termin oleks vängem) näidet otsida, siis see sobiks.
  • Egiptus – kunagine vägev tsivilisatsioon vaaraode ja püramiididega. Praegu harju keskmine arengumaa. Hädaga saaks ehk seal elatud, eelistaks aga siiski turismireisi.
  • Etioopia – joosta nad oskavad, seda näitavad paljud suurvõistlused. Majandamine on teine tera. Igatahes on poppmuusikud nende abistamiseks pidanud mitu suurkontserti korraldama.
  • Emiraadid – sealne tohutu naftapapp on kunagi Dubais käies ära nähtud. Kunagi lapsena marke kogudes olid nende omad ühed kõige ägedamad (eriti Ajmani, Umm al Quwaini ja Sharjah’ omad). Läänemaise mehena saaks seal ilmselt isegi elada – kui ei tee valel ajal, kohas ja viisil suud lahti. Naine (eriti kohalik) olla aga taas ei tahaks.

Õnneks ei saa BRICSist mingisuguse reaalse bloki või ühendusena vist esialgu eriti rääkida – neid ühendab vaid tõrjuv hoiak läänemaade arusaamade suhtes (olgem ausad, seal on lollusi üksjagu), maade suurus ning ka realiseerimata potentsiaal. Ja riigis valitseva võimu tõttu jääbki see potentsiaal ilmselt nähtavas tulevikus realiseerimata.

Nii et lääneriikide ja BRICSi vahel valimine sarnaneb elamisega kahe naabri vahel. Üks on ennast põhja joonud endine intelligent, kes tegeleb veinipudeli kõrval filosofeerimisega ja käib aeg-ajalt imelikel kõnekoosolekutel. Teine on vägivaldne endine sõjaväelane, kes aeg-ajalt kostvate häälte järgi otsustades tegeleb oma kodakondsete kolkimisega ja elab lootuses kunagi kõik ümberkaudsed “paika panna”.  Väga suhtlema ei meelita kumbki, aga tollel veinipudelivennal on vist vähemalt lootust kunagi jälle normaalseks tagasi muutuda (kui ta end surnuks ei joo või kassiahastuses midagi hullu ei tee). Sellest teisest tüübist tuleb aga eemale hoida.

Vestlused Küberneetilise Kommunistiga

Jan.ai katsetamine on päris põnev. Kohati annab täiesti pädevaid vastuseid, enamiku materjaliviidete küsimise tulemuseks (“soovita kolm videot/raamatut sotsiaalmanipulatsiooni kohta”) on aga räiged hallukad. Kusjuures välja mõeldakse täiesti loomutruu allikas – kuni artiklite DOI-de ja raamatute ISBN-ideni välja. Ainus häda on, et seda allikat ei eksisteeri.

Viimati aga hakkasin teda kiusama ebamugavate küsimustega poliitteemadel. Sellele, miks enamik suuri keelemudeleid poliitiliselt vasakule kaldub, vastas ta isegi täitsa asjalikult, et põhjus on treenimisandmetes ning need omakorda kalduvad vasakule, kuna

  • noored on netis ülekaalus ja nemad kipuvad olema vasakpoolsemad
  • suur roll on sotsiaalmeedial ja see on enda valikutelt vasakul (kusjuures see, et ta ausalt ütles, et Twitteri ja FB algoritmides on vasaknihe sees, oli päris suur üllatus)
  • uudiskanalites domineerib vasakpoolsus (jällegi oli üllatav, et ta täpsustas, et põhjusi on mitmeid – sh omanike ja ajakirjanike ilmavaade)
  • vasakaktivistid on vastaspoole omadest häälekamad ja rohkem pildil.

Siis aga hakkas Jan ilmselt avameelsust häbenema ja lisas, et kallak ei ole kindlasti AI tegijate vaadetest tulenev, vaid ikka puhtalt andmetest…

Edasi pärisin talt suurimat kommunistlikku massimõrvarit ajaloos. Jan vastas Stalini, Mao, Pol Poti ja Titoga – iseenesest üsna adekvaatne. Tähelepanuväärne oli aga, et ta luges üles ka peamised ohvrikategooriad – ja kasutas Pol Poti puhul padumarksistlikku terminit members of the bourgeoisie.

Lõpetas aga üsna huvitava lausega: “However, it’s also important to remember that communism is a political ideology and not a monolithic entity, and there have been numerous instances of non-violent and democratic forms of communism throughout history.”

Seepeale pidin muidugi küsima ajaloolisi näiteid kommunismi vägivallatute ja demokraatlike vormide kohta. Ja siin tuli ikka tõsine pärlitesadu:

  • Pariisi kommuun 1871 (!!!)
  • Hispaania kodusõda 1936-39 (!!!)
  • Ungari ülestõus 1956
  • Praha kevad 1968

Jahmatav küll. Pariisi kommuun oli kõike muud kui demokraatlik ja rahumeelne (eelmisel aastal kuulutas paavst õndsaks viis preestrit, kelle kommunaarid koos paljude teistega rahvavaenlastena maha lasid), Hispaania puhul olid numbrid veel suuremad (isegi vastavast Wikipedia artiklist on see üsna selgelt näha). Tõsi, mõlemal juhul tegid jubedusi mõlemad pooled – aga demokraatlik ja rahumeelne kommunism?

Ülejäänud kaks olid mõlemad juhud, kus tüüpiline kommunism astus jõuga laiaks hulga naiivseid inimesi, kes uskusid “inimnäolise kommunismi” võimalikkust.

Rohkem ei tahtnud küsida. Selles mõttes oli põrutavalt põnev – oligi tunne, nagu räägiks mõne tõsiselt põmmi eurokommunistiga. Aga hakkasin aru saama, mis tunne võib olla psühhiaatril pika tööpäeva lõppedes…

 

Väike ulmejutt

Üks Eesti vasakpoliitik tahtis minna enda autot parandama. Sõitis töökoja ette, rääkis auto probleemi ära, andis töömehele võtmed ja jäi diivanile istuma. Korraga tundus talle, et kuulis tagaruumist tumedat uratust: “Sots, raisk!”.

Veidi aja pärast tuli töökoja juhataja, andis mehele võtmed tagasi ja sõnas: “Vabandage, me ei saa teid aidata.”

“Kuidas nii?”, imestas klient.

“Vaadake, me oleme teid telekas rääkimas näinud. Tundub, et te ei ole päris adekvaatne. Seetõttu arvame, et teid ei tohiks autorooli lasta, võite mõne õnnetuse tekitada.”

Tulivihane poliitik sõitis minema ja lõi kohe meedias kõvasti kella. Õhtul oli vastav uudislugu juba AK uudistes ja töökoda sai vastu päid-jalgu.

….

Eespoolkirjeldatu oli tegelikult üks sürr fantaasialugu, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. See aga juhtus vist päriselt.

Miks see mind ei üllata?

Katsetame

Pole saladus, et Kakk on tehisaru osas ikka päris ettevaatlik ja vahel lausa skeptik. See pilt, mis ülikoolist selles vallas kohati vastu vaatab, ei ole ilus. Aeg-ajalt näib, et tehisaru ja inimliku lolluse kasvud käivad käsikäes.

Aga teisalt ei ole nuga süüdi, et temaga mõni töll inimesi ründab – sellega saab ka asjalikke asju teha. Nii et proovima peab. Aga tüüpilise pingviinina on Kakul üsna selge arusaam, millised peaksid olema kriteeriumid:

  • avatud lähtekood (väga põhimõtteline eeldus – võiks veidi aidata nii inimliku sigatsemise kui ka tehisaru võimaliku ülekäte minemise vastu)
  • kohaliku paigalduse ja offlainis kasutamise võimalus (eeldab ka Linuxi tuge)
  • sisselogimise puudumine (natuke vähem Suure Venna ja suurfirmade toitmist)

Nii et hakkasin katsetama sellise elukaga nagu jan.ai. Kohaliku paigaldusega metamootor, millele saab alla laadida terve rea erinevaid tehisarumudeleid. Valik langes prantslaste Mistral 7B-le (mis peaks samuti põhimõtteliselt avatud koodiga olema).

Esimesed katsetused on igatahes päris lootustandvad.

Head mõtted

Leidsin Objektiivi portaalist ühe sealse tüüptemaatikaga võrreldes üsna teistlaadi kirjutise Karol Kallaselt: “Kuidas teha õpilased targemaks ja tõsta õpetajate palka“. Autor nimetab seda “mõtteharjutuseks” ja hoiatab ise, et asjad ei pruugi nii lihtsad olla.

Aga seal on mitu head mõtet Eesti hariduse jaoks. Vabade litsentside kasutamine, autoriõiguste haridusministeeriumile üleandmise võimaluse loomine (sarnaselt sellega, kuidas vaba tarkvara maailmas pakutakse võimalust need FSF-ile delegeerida) ja eriti tähelepanek aegunud autoriõigustega materjalide kasutusvõimaluste kohta (arvestades seda, et näiteks põhikooli taseme matemaatika on ju tegelikult pärit sajandite tagant).

Ka pabermärkmete kasutamisele võiks alla kirjutada (ise aga soovitaks paberi kõrval proovida vanemates klassides ka blogimist ja isikliku wiki koostamist – sellesama peegeldamise, läbikirjutamise ja andmete säilitamise mõttega).

Selle loo võiks ka “Õpetajate Lehes” avaldada.

Konverentsil

Sel nädalal sai kolm päeva vahelduva eduga konverentsil käidud. ICL2024 toimus siinsamas TTÜ-s, seega oli hea ligidal minna. Kirjutasime sinna Birgyga paar artiklit ka, üks tuli endal neljapäevahommikuses sessioonis ette kanda (slaidid läksid tavapärasesse paika SlideShare’is; lisaks tuli seal sessioonis ka tehniku rolli täita ja kõigi teiste ettekannete slaidindus samuti edukalt ekraanile toimetada).

Iseenesest oli ju ladus üritus, hulk inimesi nägi kõvasti orgunniga vaeva ka. Eraldi tooks välja toitlustuse – suurem osa söögist oli nii gluteeni- kui laktoosivaba. Ent siiski…

Ikka tuleb pähe mõte, et kas ülikoolid praegusel kujul on teaduse tegemise koht – võib-olla oli nõukapulkadel isegi õigus, kui nad teadusetegemise Teaduste Akadeemia uurimisinstituutidesse tõstsid ja lasksid ülikoolidel õpetamisele keskenduda. Tundub ikka veel (ja tegelikult üha enam), et sedasorti teadus on väga suur potjomkinlus, kus on edukad mitte tõsised teadlased, vaid pigem just süsteemi hästi selgeks õppinud, seda edukalt ära kasutada suutvad ning paindlikuma kutse-eetikaga kodanikud.

Praegu oli siin jälle suur masinavärk, mis jahvatas läbi “on kah”-ettekandeid inimestelt, kes siia ekstra seepärast olid üle ilma kokku sõitnud (samal ajal karjuvad igasugu rohepulgad, et lendamine tuleb üldse ära lõpetada) – võib-olla tulekski sedalaadi asju rohkem onlainis teha, tehnoloogia on tänaseks ju täiesti olemas.

Kõige ebameeldivam maitse jäi suhu ühest üsnagi “harju keskmisest” ettekandest, mille autoriteks oli märgitud… täpselt 20 inimest. Sama lugu kui “intellektuaalomandi” ja naaberõigustega: kui vint üle keerata, on tulemuseks karjuv absurd. Aga taas: juriidiliselt oli ju kõik korrektne. Ent milline motivatsioon jääb ühele tõsisele teadlasele, kes enda asju ausalt üritab ajada ja siis võrdluses sedasorti artikliveskiga järgmisel atesteerimisel “at-at-at!” saab, võib ette kujutada küll.

Et aga mitte jõrinaga lõpetada, siis mainiks ära ühe ettekande tänahommikusest sessioonist, mis pani täitsa huviga jälgima – üks eesti-läti seltskond uuris tehisaru kasutamist matemaatikatundides ja selle mõju õpilaste reaalsetele teadmistele. Vastused anti üsna diplomaatilises vormis… PhotoMath on iseenesest põnev rakendus ja mõnes rollis väga hea abiline, aga paraku võimaldab (taas kord, nagu mitmed muud AI asjad) lollidel rõõmuga lollideks jääda.

Elu kisub ikka üsna huvitavaks, üsna mitmes mõttes.