07.2008 arhiiv

Kehka värk

16.07.2008

Tänased lehed [L] teevad kõvasti kisa avastuse ümber, et suur osa õpilasi kõikvõimalike vahenditega kehalise tunnist kõrvale viilib. Seda, et sõjaväkke jõudvad kutid suht nõrgukesed on, oli juba varem kuulda.

Nii ja naa… Ühelt poolt ei saa salata, et praegune hedonismiajastu ei soosi pingutamist. Mõned taibukamad saavad kehakultuuri vajadusest ise aru ja käivad trennis, totud aga ei viitsi ja jäävad parema meelega pelmeenilaadseteks moodustisteks.

Teisalt – kui koolikehalise orgunnipoolt vaadata, on see ikka panges küll. Kakk oli kooli ajal kehkast vabastatud, ent pidi osalema ikkagi (eeskätt abilisena mõõtmiste jms juures) ja nägi seetõttu asja piisavalt. Positiivne oli see, et õpilased said kohustuslikus korras ülevaate päris paljudest spordialadest, jama oli aga organiseerimine ja hindamissüsteem. Klassis oli paar suht universaalset kutti, kes tegid kõiki alasid 4-5 peale – ülejäänud said kogu skaala ulatuses. Mis mõte on panna turske maapoisi kehaehitusega selli sundkorras kõrgust hüppama või pikka kõrendit kuuli tõukama ning siis neile selle eest kahtesid laduda? Tulemus on üksnes see, et esimene ei taha kõrgushüpet ja teine kuulitõuget pärast isegi telekast näha. Hiljuti toimunud klassikokkutulekul meenutati isegi 20 aastat hiljem veel kehka õpetajaid “hea sõnaga”…. Mis aga loo kurjaks teeb – mõlemad jupid raporteerivad, et tänapäeva seis ei erine tollasest kuigi palju.

Omaette ooper on kehalise tunnid keset koolipäeva. Kakk on piisavalt trenni teinud ja treenerikoolitust saanud, et seda jaburuseks pidada. Ühe koolitunniga ei jõua praktiliselt midagi teha, efektiivne treening on alati pikem – küll aga on pidev oht ebapiisava soojenduse tõttu end ära lõhkuda. Lisaks veel asjaolu, et pärast ei pruugi korralikuks mahajahtumiseks, pesemiseks jms aega jääda.

OK, urisetud on juba küll – mida siis teisiti võiks teha… Kehaline peaks jääma kohustuslikuks aineks, kuid mitte hindeliseks (arvestusest piisab täiesti). Tunniplaanis peaks kehalise tunnid asuma paarikaupa (90 minutiga jõuab üht-teist juba teha) ning alati päeva lõpus. Nooremas kooliastmes peaks süsteem jääma selles mõttes endiseks, et tegeldakse võimalikult paljude alade tutvustamisega (Kakk muidugi toriseb erialasest kretinismist: miks ei räägita koolis budoaladest midagi?) – see aga peaks jääma silmaringi ja mõnusa katsetamise tasemele, mitte ei aeta tulemusi taga (tulevased tippsportlased peaksid kasvama spordiklassides-koolides ja see on omaette rida). Keskkooli tasemel aga peaks süsteem olema selline, et igal õpilasel on kohustus käia mõnes ametlikult atesteeritud trennis (võib ju ka mingi ametlikult tunnustatud alternatiivide nimekirja teha). Kas inimene tegeleb kergejõustiku, karate või golfiga, on juba oma teha. Soliidne oleks muidugi, et sellist trenniskäimist loetakse tasuta üldhariduse hulka ning selle eest maksab riik (kes üle normi tahab trennis käia, maksab juba ise juurde). Arvestuse andmine on konkreetse treeneri rida ning selle saamine on kooli lõpetamiseks kohustuslik (v.a. põhjendatud erijuhud).

Niipalju siis kehkamõtetest. Muide, allakirjutanu tegi omaaegses TTÜ-s II kursuse kehalise arvestuse täitsa ära – karatetrenni kaudu.

David J. Galbreath TLÜ-s

15.07.2008

TLÜ nädalalistist tuli teade, et David J. Galbreath Aberdeeni Ülikoolist peab avaliku loengu teemal “Minority, Migrant or Manipulator? Examining Russian-speakers in the Baltic States”. Tundus huvitav – tsiklile hääled sisse ja asja kaema.

Enamiku auditooriumist moodustas ilmselt käiimasoleva suveülikooli rahvas, vaid üksikud veidi vanemad näod paistsid hulgas olevat. Loeng ise aga oli üsna hea. Tundus, et isand Galbreath soovis üsna paljusid asju pigem lasta ridade vahelt lugeda ja ise järeldada – igatahes oli jutt suhteliselt neutraalne, ent slaididel oli üksjagu sellist infi, mida poliitkorrektne europunane kohe kuidagi sellises avalikus loengus näha ei sooviks.

Kasvõi näiteks venekeelse elanikkonna võrdlevad numbrid Baltimaades 1935. ja 1989. aastal (Eesti 4%=>33%, Läti 11%=>45%, Leedu 2%=>9%) või kaht eri liiki vähemused (‘landlords’ vs ‘co-ethnics’). Ühe põhjusena oli lisaks “Deportations to East”-ile välja toodud ‘Soviet classicide’ (päris täpne termin: massimõrv ühe levinuma marksistliku luulu alusel). Ka need kolm erinevat lähenemist – vähemus, migrant, manipulaator (tegelikult oleks eestikeelne parim vaste “viies kolonn”) – olid väga hästi lahti kirjutatud, nagu ka punktid, kuidas peaks demokraatlik riik ühte või teise kontingenti suhtuma. Kui vähemuse puhul peab riik tagama laialdase kultuurautonoomia (nagu see toimis sõjaeelses Eestis), siis “viienda kolonni” puhul on jutt lühike – elukohariik peab katma põhivajadused (level of basic care) ja andma võimaluse saada lojaalseks kodanikuks (paths to loyalty). Väga täpselt oli tabatud “viienda kolonni” põhiolemus (ehk isand David ei pahanda, kui siia natuke kopipeisti panen):

Post-imperial minorities as ‘manipulator’
What makes them ‘manipulators’?
* contested loyalties
* link to the former colonising state
* an imperial culture
* politically contentious
* group entrance but not group exit

Väga asjalik loeng. Kahju, et see keset suve toimus, kui ülikool tühi oli – seda oleks pidanud kuulma nii mõnigi suuremat sorti tegelane. Ahjaa – lõppjäreldusena antud vastus küsimusele “Minority, migrant or manipulator?” oli “All of the above”. Täielikult nõus.

Üks vana retsept

10.07.2008

Lugesin [L] Kairu kirjutist, kus mainiti pelmeenipitsat ning tuli ka endal isu üle pika aja uuesti proovida. Kunagi 15-20 aasta eest polnud Eestis pitsat veel naljalt kusagilt saada (oli vist Peetri Pizza, aga see oli tollal suht kehv ja omas ajas üsna kallis). Nii hakkas Kakk ise katsetama ja töötas välja kaks varianti – üks muretaigna põhjal ja teine pelmeenidest. Tollal olid pelmeenid üldiselt üsna kättesaadavad ning ka üsna odavad – vahepeal läks nende hind aga üles ja seetõttu olen hiljem muretaignavarianti eelistanud.

Nii käisimegi täna poes ja vedasime vajaliku proviandi kohale. Väikese mäkerdamise järel saigi valmis. Pelmeenipitsa Kaku moodi käib nii:

* veidi üle 1 kg pelmeene laduda suht tihedalt rasvaga määritud ahjuplaadile ja jätta sooja kätte seisma, kuni nad pehmeks sulavad.

* pehmed pelmeenid tuleb peopesa abil lapikuks (ent mitte lödiks) pressida. Ennäe – tainas koos hakklihaga nagu naksti olemas.

Ülejäänu on põhimõtteliselt nagu ikka pitsa. Kaku tüüpvariant sisaldab lisaks pelmeenidele veel

* ca 300g keeduvorsti (kuubikuteks hakitud)

* ca 250g juustu (jämedalt riivitud)

* 3-4 keskmist tomatit (kuubikuteks hakitud)

* 1 paprika (kuubikuteks hakitud)

* 1 suur sibul (õhukesteks lõikudeks viilutatud)

* väike purk šampinjone

* väike purk oliive

* väike purk konservherneid

* purk tomatipastat (ketšup käib ka)

* maitseaineid – basiilik, muskaatpähkel, karri, piprasegu vmm.

Pelmeenide selga ladumise järjekorras – vorst/herned/sibul, paprika/tomat, kaste, oliivid, juust, maitseained.

Küpseb praeahjus alt teise relsi peal 200 kraadi juures mingi  20-25 minutit.

P.S. Nagu ikka, tegid pärdikud algul nägusid (“WTF?”), hiljem kadus kogu kraam aga kiirelt…

Urrr!

10.07.2008

Tänastes lehtedes on kurb uudis sellest, kuidas üks eesti mägironija Alpides surma sai. Kurb lugu – kaastunne omastele ja sõpradele. Aga mis tõeliselt vihastab, on kommentaarium.

Kust pagana päralt tulevad netikommentaariumidesse sihukesed munajoodikutest “eksperdid”, kes leiavad, et neil on õigus sõna võtta teemal, mida nad absoluutselt ei valda, ja hakata süüdistama? Küll on süüdi grupijuht, küll hukkunu ise… Masendav.

Kui millestki avalikus ruumis rääkida, siis tuleks seda teha a) viisakalt, b) inimlikult ja c) asjatundlikult. Need tropid seal ei vasta ühelegi kriteeriumile kolmest. Urrrh!

Ehmatus Pesaga

10.07.2008

Eile õhtul õnnestus serveri varukoopiate tegemisega nii loll näpukas teha, et serveri /home-kataloog õhku lendas… Ehmatus oli suur, aga õnneks jäid alles ja tööle nii põhisüsteem ise kui ka paljud mujal asuvad asjad, vanas serveris oli olemas juuni lõpu seisuga kõik vajalikud jubinad ning MySQL jäi ka puutumata. Nõnda tuli reaalselt teha uuesti vaid paar pisimuudatust ühes virtuaaldomeenis ning laadida uuesti üles üks fotogalerii. Aga õpetuseks oli kogu juhtum küll – backup, backup, backup…

Kui keegi peaks midagi puuduvat/vananenut leidma, võib teada anda.

44.22@20

06.07.2008

… ehk siis endine Tallinna 44. keskkooli (nüüdne Mustamäe Gümnaasium) XXII lennu B-klass tuli eile üle 20 aasta uuesti kokku. Alguses trehvasime kooli ees, siis võeti suund Padise lähedale.

Jälle üks moment, kus aeg nagu ära kaob… Mõnda inimest polnud 20 aastat näinud, aga mitte kellegagi (v.a. need, keda polnud varem näinud, kuna läksid enne klassist ära, kui Kakk keskkoolis sinna laekus) polnud äratundmisprobleemi. Ülimalt vahva oli taas kord näha. Selgus, et vahepeal olid mõned sellid veel tsiklimeesteks hakanud, aga seekord olin autorongis ainuke kaherattaline.

Peale kohale jõudmist peeti esmalt fotojahti, mis oli paras sürr – tuli võistkonnaga leida lähikonnast fotol kujutatud paik ning lavastada seal etteantud teemal pilt (stiilis “Naistraktoristid tina panemas”, “Fännid imetlevad kulturisti” jne). Paraku meil kõige paremini ei läinud, kuna mõned ei viitsinud eriti osaleda – teised tiimid aga tegid sellist kunsti, et hiljem seinalt pilte vaadates sai kõva kõhutäie naerda.

Üks klassikaaslane oli vahepeal kirikuõpetajaks hakanud ja tegi meile toreda õhtuse ekskursiooni enda lähedalasuvasse töökohta. Jälle tore elamus –  vana maakirik, loojuv päike ja hulk häid sõpru (tsiklisõit veel peale selle).

Õhtune (taas)tutvumisring venis lausa kesköö kanti. See punt oli värvikas juba keskkoolis ja nüüdki oli seal igatsorti rahvast arstidest ja advokaatidest seppadeni. Kakk vedas sadulakottides kohale läppari ja projektori – alguses jooksis seina peal vanade koolipiltide kollektsioon, siis tõmmati jooksvalt juurde ka sama õhtu fotod. Viimaks tehti suure mölluga uuslavastus kahest 10. klassi klassipildist (poiste ja tüdrukute omast) – rahvas seati seisma-istuma täpselt samamoodi nagu seinal paistval vanal fotol…

Xb 1987

Enne…

Xb 2008

… ja nüüd.

Kodupoole tüürimist alustasin alles kella kahe paiku. Suht jahe oli ja kõigele lisaks hakkas Keila kandis veel sadama. Aga rahulikult põristades sai kolme paiku koju.

Mõnus hommikuamps

05.07.2008

Kaku tomatisodi (paarile inimesele):

* 3 suurt tomatit

* veidi oliiviõli (tomatitele) ja mingit lihtsamat õli (praadimiseks; võib muidugi ka oliiviga praadida)

* ürdisoola, basiilikut, piprasegu

* igale näole paar saia- või sepikuviilu

Tomat tuleb ära häkkida ca 1 cm küljega kuubikuteks, valada peale oliiviõli (suht väike tilk) ja maitseained. Segada läbi ja lasta veidi seista – samal ajal võib tegelda saia- või sepikuviilude kerge praadimisega (vähese õliga ja küllalt lühikest aega – s.t. mitte kuigi pruuniks. Rösteriomanikud võivad saia-sepikut ka selles röstida). Tarbida suht kohe, tõstes tomatisodi sooja saia/sepiku peale.

Päris hea kerge kõhutäis, lihtne teha ka.

Mida Michael tegi?

03.07.2008

Keegi sakslasest sürrikoguja on pannud veebi [L] teleuudistest tõmmatud pildi, kus rõõmustatakse Nationalmannschaft‘i veerandfinaali jõudmise üle hiljuti lõppenud jalgpalli EM-il. Tiitrites jookseb muidu ilus lause “Ballack tulistas Saksamaa veerandfinaali” (jutt siis Michael Ballackist, kes otsustava värava lõi), aga kellegi kuri käsi on i ja e ära vahetanud – tulemuseks on “Ballack sittus Saksamaa veerandfinaali”…

P.S. Domeen on kah hea. Eestis tundub “ninanokkija.ee” veel täiesti vaba olevat. 😀

Veel üks monument

03.07.2008

Villu Tamme laulis kah kunagi ühest monumendist. Nüüd on aga meie alati üllatada suutva suure naabri juures avatud [L] klistiirimonument.  Sama sündmust kajastab veel rida teisigi allikaid – väga hea pildi on lisanud [L] MSNBC (koos vaimuka pealkirjaga “Enema of the people”), ka teatakse seal rääkida, et monumendi asukohaks oleva spaa seinale pandud loosung “Võidelgem klistiiriga kõhukinnisuse ja lohakuse vastu!”.

Tegelikult võib neil õigus olla ja sealmaal tuleks päris paljudele tegelastele klistiiri teha.

Ei, härra president!

02.07.2008

Toomas Hendrik on seni presidendina täitsa kenasti toime tulnud. Nüüd tegi esimese suure ämbri.

Arvamus, et Venemaa Tartu rahust loobumise peale euroopalikult käituma hakkab, on kas padunaiivne või tuleb kahtlustada hullemat. Hea näide on lätlased, kes oma okupeeritud aladest lahti ütlesid ja hiljuti piirilepingu alla kirjutasid – mida nad sellega võitsid? Mitte midagi, on endiselt eestlastega samas “rahvavaenlaste” paadis. Kui georgid annaksid ära Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kas nad saaksid siis kohe Venemaa headeks naabriteks? Vaevalt.

Vene riik on läbi ajaloo austanud ainult selget ja jõulist ütlemist (olgu siis tegu Vjatško, Ivan Julma, Lenini või Putini ajastuga). Europunaste pudrutatava ninnunännu peale läheb karu ainult ülbemaks ja näljasemaks. Eesti peaks tegelema a) vene kapitali minimeerimisega riigi tähtsamates majandusharudes, b) kaubandussuhete radikaalse ümbermängimisega normaalsemate naabrite peale ja c) selge ja ühese meetmetepaketi väljatöötamisega naaberriigi kodanikest riigikukutajate tarvis. Siis on vähemalt loota, et karu läheb naabrite seast vähem tülikat ohvrit otsima (kas keegi oskab Putini valitsusajast tuua välja perioodi, mil Venemaal puudus l’ennemi du jour?). Tartu rahust loobumine pole lahendus – hea näide on tolle ilase Kasatšoki kiidulaul presidendi mõtlematusele vaid paar päeva pärast seda, kui ta sama meest kõnepuldist mõnitas. Pigem tuleks just nüüd teha leedukate kombel ja esitada kapitaalne kahjunõue kogu nõukaaegse košmaari eest, see võtaks ehk mõned kainemakski.