Käisime eile juba mitmendat korda paari sõbraga Saaremaal üht hooldekodus elavat toredat inimest vaatamas. Valiku moblaga tehtud pilte leiab [L] Kakkr’ist.
Hommikul saime 10-se praamiga üllatavalt siledalt üle, autosid oli vähe. Kuressaares sõime lõunat ja käisime külakosti ostmas (k.a. järjekordne lähker Lavazza kohvi, mis eelmisel korral hirmhästi peale läks). Siis keerasime autonina põhja suunas.
Vahepeal oli hooldekodus uus maja valmis saanud ja meie sõber sinna kolinud. Täitsa eurovärk, ilus omaette tuba, lähedal telekaga puhkenurk ja elanike poolt kasutatav köök – päris üllatavalt tsiviliseeritud, võiks öelda. Samas aga kui läksime Anitat kontorist otsima, kus ta asjatoimetusi ajas, saime küll ikka päris karmi elamuse.
Umbes nagu oleks keset “Lendas üle käopesa” maandunud… Nagu auto seisma sai ja teised välja läksid, laekus kohale kolm-neli väga kirju olemisega asukat, kel silmnähtavalt karjuv suhtlemisdefitsiit. Et tulnukas kurja häält ei teinud ja sõbralikult vastu rääkis, arenes sihuke diskussioon, mis vääriks omaette raamatut. Näiteks üks härra ei suutnud kuidagi uskuda, et Kuivastus enam mingit passikontrolli ei ole… Teised mangusid nätsu (Kakk tundis end umbes nagu Soome turist Viru hotellis 1978. aastal) ja panid kogu taskus leidunud varu nahka. Seltskond nägi välja piisavalt ekstreemne, et meie autos istunud noorim reisiline hirmunud nägu tegi ja igaks juhuks autouksed seest lukku pani. Endal oli muidugi pigem neist inimestest kohutavalt kahju.
Kõige hullem on see, et tänini pole olemas arvestatavat mehhanismi nendest vähemalt millegi väljaarendamiseks – sporti tehakse kampaania korras ca kord aastas, kui hooldekodudevahelised võistlused toimuvad. Võimalikuks tööks on kaltsude ribadekshakkimine ja kaltsuvaipade kudumine, kutseteraapiast kui sellisest ei näinud aga küll erilist märki. Ja siis on ime, kui inimesed oma kogu elud sellises kohas maha vegeteerivad ja puhtalt olukorra nüridusest veelgi enam nüristuvad. Eriti karm on see juhul, kui oled ise täiesti adekvaatse maailmatajuga ca 40-ne naisterahvas (kelle hooldekodusse sattumise tingis rea väga hullude asjaolude kokkulangemine). Anita pole küll McMurphy tüüpi, aga võib ainult oletada, mis tunne see võib olla.
Niipaljukest õnnestus, et improviseerisin Anitale 10 harjutusega võimlemiskava, mida ta saab oma toas piiratud ruumi tingimustes teha. Eks järgmine kord vaatan, kuidas mõjunud on. Viimatine arvutihange (millest siin ka kirjutasin) jäi tookord ära kartuse tõttu, et tollases elukohas oleks keegi võinud selle ära lõhkuda – nüüd on privaatsust rohkem ning asi uuesti päevakorras. Üritan sügiseks midagi välja mõelda, igatahes on sellele inimesele internetiühendust hirmsat moodi vaja. Siis saaks vähemalt meie väike seltskond temaga suhelda, loodetavasti aga leiaks sõpru juurdegi – ta on üht-teist kirjutanud ja võiks kasvõi blogi pidada. Mingit liiki vabama ajagraafikuga kaugtöö oleks ka täitsa reaalne (sobiks midagi sellist, mida saaks teha põhimõttel “teenid nii palju kui teed”, ilma normide ja tähtaegadeta). Loodetavasti leiab mingi lahenduse.
Istusime kohvilauas, lahendasime kambaga ära Kuressaarest kaasarabatud pudeli Tokaji’d, pajatasime pikalt juttu ega saanud arugi, kuidas aeg lendas. Viimaks tagasiteele asudes oli kell juba nii palju, et hoolimata mõnes kohas üsna kiiresti lendamisest (psst!) jäime seitsmesest praamist napilt maha. Õnneks oli käigus lausa neli praami ning kella kaheksast saime üle. Et kaks tegelast tahtsid oma Haapsalu kooli näha, keerasime väikese ringiga sinnapoole.
Haapsalus vaatasime korra üle lossipargi, siis tekkis aga koolimälestuste käigus idee minna külla omaaegsele koolitädile. Helistati ja ennäe, kästi kohe külla tulla. Kakk kui võõras inimene ebales, aga teised ei lasknud endaga vaielda ja tirisid ikkagi kaasa. Tulemuseks oli üks hästi armas elamus.
78-ne tädi Selma võttis meid vastu, kallistas vanu õpilasi kõvasti, ei teinud võõrast sabaga mehest mingit numbrit ja istutas meid otse laksust ja vastuvaidlemist ignoreerides teelauda. Kes on lugenud, kuidas Bullerby lapsed vihma kätte jäid ja Lövnäsi Kristini juurde maandusid, see umbes kujutab ette. Hästi armas koht, selline tõeline vanaemakodu. Tädi oli üsna kõrgest vanusest hoolimata igati ärksa olemise ja jutuga ning kogu ilmaelu sai läbi arutatud. Kui pilti tegin, siis porises, et näh, pea on kammimata, kuidas nõnda saab fotograafi ees istuda… Vana kooli värk. 🙂
Nii algas tagasitee alles peale keskööd. Käisime tiiruga ka kooli juurest läbi, tegime tuledes Väikesest Viigist pilti ja keerasime kodu poole. Sõit oli päris väsitav, viimaks sain teised Keilasse ja veidi hiljem ka ise koju. Aga asi tasub tingimata ka edaspidi ettevõtmist.
